Ustimenko tunnistas end kirjas süüdi

Kui ma olin sõjaväelane, siis ohvitser, kui sain kurjategijaks, siis ehtsaks bandiidiks — pihtis sarimõrvas süüdistatav Juri Ustimenko oma lähedastele saadetud kirjades, mida ta kohtus põhjendab hullumeelsuspuhanguga.

Esmaspäeval Tallinna linnakohtus jätkuval mõrvaprotsessil avalikustatakse esmakordselt kümmekond kirja, mille Ustimenko saatis sugulastele ja sõpradele pärast tabamist 2002. aasta mais Poolast Suwalki eeluurimisvanglast, kirjutab Postimees. Nüüd tõotab Ustimenko kirjade sisu kujuneda kohtus üheks süütõendiks tema vastu. Täpsemalt Ustimenko üleeile kohtus esitatud ootamatu kaitsetaktika vastu, milles mees väitis, et on kõigest süütu kannataja, kes ei ole eales tapnud.

Ustimenko väitel olla ta, vastupidi, üritanud ohvreid päästa hullunud ja paha sõbra Dmitri Medvedjevi käest, kes tegelikult olevat kõiges süüdi ja sundinud tedagi vägisi kuritegusid toime panema.

Vanglakirjad peaksid koos teiste süütõenditega väidetava sarimõrvari tänase kaitsetaktika purustama. Postimehe andmeil meenutab 22-aastane noormees kirjades Eestis tehtud veretöid naudinguga.

Väidetavalt ei tunnista Ustimenko ennast kirjades mitte lihtsalt süüdi, vaid koguni uhkustab sellega, mitu inimest ta koos 2002. aasta kevadel tulevahetuses hukkunud Medvedjeviga tappis.

Ehkki Ustimenko ei kirjelda detailselt, kuidas kõik kuriteod toimusid, annab ta seal mitme tapmise kohta üsna olulist informatsiooni.

Postimehele on väidetud, et näiteks ühes kirjas võrdleb Ustimenko end Venemaal kurikuulsaks saanud Andrei Telepatoviga, hüüdnimega Telepaat. Koos Ustimenko ja Medvedjeviga kunagi Peterburi Peeter Suure nimelises mereakadeemias õppinud Telepaat juhis jõuku, kes tappis 2001. aasta lõpus Venemaal vähemalt viis inimest.

Väidetavalt toob Ustimenko Telepaadi oma kirjades välja kui eeskuju, kellest nad pidid Medvedjeviga raudselt etemad olema ehk tapma Eestis rohkem inimesi kui nende kunagine koolivend.

Põhjendamaks oma tegusid, teatas Ustimenko kirjades väidetavalt, et nad ei tahtnud olla diletandid, vaid tõelised bandiidid.

Ustimenko tunnistas kolmapäeval kohtus, et kirjade sisu räägib tõesti tema vastu. Kohe oli tal aga varuks põhjendus, miks ta kirjades sarimõrvadega kelkis.

Ustimenko väitis, et kirjutas need suures depressiooni- ja närvilisuspuhangus enne seda, kui tahtis teha Suwalki vanglas enesetappu.

“Ma mõistsin Poola vanglas, et mu elu on läbi. Tahtsin kujutada end enne enesetappu kui retsidivisti ja värdjat, sest ei tahtnud surra argliku desertöörina, vaid püüdsin end nii õigustada,” selgitas Ustimenko.

Riiklik süüdistaja riigiprokurör Andres Ülviste keeldus eile nende kirjade sisu kommenteerimast, sest tema sõnul on tegemist veel avaldamata asitõenditega.

“Need kirjad on vaid üks süütõend paljude teiste süütõendite hulgas, mis omavad eelkõige täiendavat ja iseloomustavat kaalu,” lisas Ülviste. “Nad ei ole küll hiiglasliku tõendusliku väärtusega, kuid olulised siiski, muidu ei oleks neid kohtutoimikusse ju köidetud.”