USAs ilma teinud eestlasest arhitekt: Eestis vohab korruptsioon. Sinna ma tagasi ei taha
Eksklusiivses suusakuurortis nimega Sun Valley, kus omavad maju nii tuntud filmistaarid nagu Arnold Schwarznegger, Bruce Willis, Clint Eastwood- käivad regulaarselt suusatamas ja puhkamas ka miljardärid Bill Gates, Rupert Murdoch ja paljud teised mõjuvõimsad tegelased.
Lisaks sellele, et Eddy’t tuntakse tema uhkete tööde järgi, teavad kohalikud ka seda, et see tuntud arhitekt on pärit Eestist. Ükskõik, kuhu ma poleks Sun Valley’s oldud aja jooksul sisse astunud, küsiti minu käest kas ma olen kuulsa eestlasest Eddy’ga juba kohtunud. Delfil õnnestus küsida, mida mees ise oma kodumaast arvab.
Eddy, kui vanalt sa Ameerikasse elama asusid?
Ma olin 17 aastat vana ja väga pikkadega juustega. (Naerab.)
See on raske aeg, mil kodust lahkuda. Mis tunne oli jõuda võõrasse riiki nii noore mehena?
Jah, sellises eas on väga raske miljööd vahetada. Nii noor inimene tahab olla oma sõpradega ja teha oma igapäevaseid hullusi. Uus riik oli võõras ja kõige rohkem igatsesingi ma taga oma sõpru.
Kuidas sul oli üldse võimalik Nõukogude Liidust 1970ndate lõpus lahkuda?
Meie pere ei ole kunagi olnud juudi usku, kuigi ma olen alati teadnud, et mu ema ja tädi on juudid. Minu isa on pärit Noarootsist ja ta on puhast verd eestlane. 1970ndate lõpus lubasid venelased Eesti juutidel sõita Iisraeli. Kuigi mu ema ei tahtnud Eestist lahkuda, tegi ta seda minu pärast. Ta ei tahtnud, et riik mu Afganistani sõtta saadab ja ta otsustas minu elu nimel Iisraeli minna. Kuna vahepeatus oli Itaalias ja mu ema teadis suurepäraselt, et Iisraelis on veelgi hullem olukord kui Eestis, siis me otsustasime Itaalias võtta uue sihtpunkti. Meil oli valida Saksamaa ja USA vahel ning mu ema otsustas minna minuga koos New Yorki.
Mäletad sa päeva, mil sa jõudsid New Yorki?
Muidugi mäletan. Seda on raske unustada. Kõik oli ju nii huvitav. Minu esimene rõõm põhines kõigel lihtsal nagu Subway toit ja pilvelõhkujad. Pisiasjad, millest tavaline ameeriklane mööda kõnnib, oli minu jaoks elamus omaette.
Sa oled disaininud palju väga kalleid maju. Sa oled oma erialal väga edukas ja lugupeetud ning sa oled teeninud miljoneid. Kui kerge või raske oli Sul seda ala USAs võõrtöölisena õppima minna?
Õppimise koha pealt ei olnud mul suuri raskusi. Lisaks sellele ma teadsin juba väga noorest peast, et ma tahan saada arhitektiks. Dokumentide hankimine oli natuke keeruline, kuna mul läksid mõned paberid tee peal kaduma ja ma ei saanud kasutada Eesti õpingute tulemusi...aga see kõik oli kolimise ja kõige muu kõrval üks väiksemaid probleeme.
Mis koolis sa arhitektiks õppisid?
Selle kooli nimi on City College of New York. See on väga kõrgetasemeline riigikool. Mitu selle kooli lõpetanut on kandideerinud keemia või füüsika alal Nobeli preemiale.
Kas õpingud olid rasked?
Ei olnud. Eesti põhiharidus oli juba siis väga heal tasemel ja andis mulle tugeva põhja edasiteks õpinguteks.
Kas vastab tõele, nagu kohalikud elanikud ütlevad, et sinu disainitud on uhkes suusakuurortis ja miljonäride meelispaigas üle saja ehitise.
(Muheleb.) On küll jah, kui neid mitte rohkem pole.
Need kõik on väga kallid majad?
Keskmine maja, mille ma olen teinud on olnud umbes kolm kuni viis miljonit dollarit. Midagi odavamat ma tõesti teinud pole.
Ja kõige kallim?
(Mõtleb.) Umbes 20 miljonit.
Kas ameeriklased ehitavad ka praegu vohavas majanduskriisis?
Ameeriklaste elu on praegu võrdlemisi raske. Inimestel on suured rahaprobleemid ja kannatavad mitte ainult väikesed tagasihoidliku sissetulekuga pered, vaid ka väga rikkad ärimehed. Tegelikult kannatavad hetkel USAs peaaegu kõik. Ka mina ise. Kuna ehitustööd on soiku jäänud, siis ma mõtlesin, et ma ei jää koju miljoniprojekte ootama, vaid proovin kätt ka ise mingil muul alal. Veebruari lõpus võtsin vastu pakkumise kohalikus koolis asendusõpetajana. Ütlen ausalt see töö mulle täitsa meeldib. Inimesed vinguvad kodus, et raha ja tööd ei ole, aga keegi ei ole nõus redelil ühte sammu allapoole astuma. Mina tegin selle sammu ja soovitan seda rasketel aegadel kõigile. Parem on kuskil väljas end tuulutamas käia kui kodus imet oodata.
Eddy, kui palju sa Eesti eluga kursis oled?
Ma olin Eestis viimati töö asjus 1994. aastal. Eks ma silmanurgast ikka jälgin, mis seal toimub aga kuna mu pere on Ameerikas, siis mu tähelepanu on pigem siinsel.
Tunned sa end eestlase või hoopis ameeriklasena?
Ma olen siin juba nii kaua elanud, et eks ma olen ikka juba rohkem ameeriklane kui eestlane.
Välismaal elavad eestlased räägivad palju nostalgiast. Sinul seda pole...
Mõnikord ikka on, aga see tunne läheb aastatega nõrgemaks. Siinne elu tuleb peale. Pealegi ma ei mäleta Eestist nii palju head, et ma seda nii kohutavalt taga igatseksin. Ma lahkusin sügaval Nõukogude ajal, mil Eesti elu ei olnud kõige ilusam. 1990ndate keskel vohas Eestis korruptsioon...mida on mul siin niiväga taga igatseda.
Mida sa 1994. aastal Eestis tegid?
Ma töötasin Kanada non profit firma heaks, mis aitas noorel Eestil Lääne moodi asju ajada. Kanadalased olid Eestis ja aitasid luua erinevaid organisatsioone Lääne põhimõtetel. Mina olin siis koha peal arhitektina ja õpetasin või õigemini näitasin Tallinna Linnavalitsusele, kuidas Läänes ehitatakse ja hooneid disainitakse.
Ja selle tegevuse kestel puutusid sa kokku korruptsiooniga?
No ma nägin, kuidas paljusid tolle aja tehinguid tehti. Olenevalt sellest, keda sa tundsid ja kelle kätt sa surusid - nii avanesid ka uksed sulle.
Kelle kätt sina surusid?
Mina ei surunud kellegi kätt. Mina harisin eestlasi non profit organisatsiooni kaudu. Ma ei saanud selle töö eest isegi mitte palka.
No aga midagi sa ikkagi nägid, mille põhjal sa räägid korruptsioonist?
Milleks nimetada enam neid vanu nimesid ja asju, kui muuta pole enam midagi võimalik. (Hakkab naerma)
Mulle meenub, et Tallinna linnapea rääkis meile toona, et tema palk on umbes 40 000 krooni aga samas sõidutas ta meid saja tuhande dollarilise mersuga. Ütle mulle, kuidas on see võimalik? Taolist asja juhtub Lääne demokraatlikus ühiskonnas harva, kus ametniku palk ei ühti tema auto hinnaga. Kuskil peab ju midagi mäda olema.
Tuleksid sa kunagi tagasi Eestisse, päriseks?
Siiamaani pole küll selle peale mõelnud. Kuigi ma olen lahutatud, elavad siin minu lapsed ja ma ei suudaks ilma nendeta elada.
On see ainus põhjus, miks sa tagasi kodumaale ei taha?
(Muheleb.) No võibolla ma kardan mingil määral ka vaikust. Eestis on väga vaikne. Ameerika eelis on see, et siinne ühiskond on natuke vabam... Eestis ma tunnen end alati nii piiratuna. Eestlastel on Napoleoni kompeks.
Eestlane tunneb end tihti natuke suuremana kui ta tegelikult on ja ta peab sellest pidevalt teistele kodanikele märku andma. Ameerikas on kuidagi rohkem ruumi hingata.
Mida sa soovitad teistele eestlastele, kes laia maailma õnne otsima tahavad minna. Tasub see suur ja raske plaan ette võtta või mitte?
Võimalus maailmas läbi lüüa on absoluutselt kõigil, aga loomulikult tasub meeles pidada, et keegi ei kingi sulle mitte midagi. Ise tuleb kõigega hakkama saada.
Ma arvan, et eestlasel on tegelikult lihtsam ja kergem elada kodumaal. Ameerika on ainult parem võimaluste poolest.
(Mõtleb.) Aga kui inimesel on julgust, siis miks mitte.
Kui inimesel läheb Eestis majanduslikult väga halvasti, siis välismaal ei saa see olukord halvemaks minna ja sel juhul soovitan ma küll inimesel suures maailmas abi otsida. Parem on teenida kolmsada eurot kuskil suurlinnas ja näha maailma kui ahju taga Eestis, kus see summa võib muutuda veelgi väiksemaks.
