USA-s aastakümnete eest mõrvatud väliseesti neiu õde: me ei teatanud politseile tema kadumisest. Nüüd saan aru, et see oli sinisilmne
Tundmatu naine #59 tuvastati kui Reet Silvia Jürvetson
Lähisugulase ametlik avaldus
Hiljuti tuvastati, et 1969. aastal Californias Los Angeleses leitud tundmatu naine oli minu õde Reet Jürvetson. Ta mõrvati 15. novembril 1969. aastal või umbes sel ajal. Ta pussitati surnuks 19-aastasena, lühikest aega pärast Los Angelesse jõudmist.
Tema surmast on möödas 46 aastat ja ma olen tema vahetust perekonnast ainsana elus. Kirjutan selle avalduse ja panen selle üles lootuses, et kellelegi tuleb meelde midagi, mis võiks politseiuurijaid uurimises edasi aidata, et seda kohutavat kuritegu lahendada.
Aastate jooksul, mil ta oli veel tundmatu naine #59, arutati tema surma asjaolude üle laialdaselt. Kohtuekspert tegi temast mõned söejoonised ja mõned inimesed arvasid, et tunnevad ta ära. Kahjuks olid need joonised selgelt ebatäpsed, nagu võite nüüd isegi veenduda. Loodetavasti, nüüd kus politseil on rohkem infot Reeda tegemiste kohta Los Angeleses ja ühtlasi tema päris fotod, avaneb uurimisel uusi võimalusi.
Ma palun austada minu privaatsust ajal, mil ma püüan toime tulla nendest uudistest põhjustatud šoki ja leinaga. Olen alates 2015. aasta suvest olnud pidevas kontaktis Los Angelese politsei uurija Luis Riveraga. Kui teil on infot või küsimusi, siis palun suunake need härra Riverale, mitte mulle. Ma loodan, et see veebileht vastab tekkivatele küsimustele Reeda kohta, selle kohta milline ta oli, kust ta tuli ja mida ta Californias tegi.
Just see, et me elame internetiajastul, kus infot on ülekülluses ja on olemas igasuguseid veebilehti, võimaldas mu õe tuvastada. Kakskümmend või kakskümmend viis aastat tagasi olnuks see võimatu. Palun mõistke, ma olen 73 aastat vana ja veeb on minu jaoks uus asi. Reeda sõbrad avastasid 2015. aasta juunis šokeeriva tõe, leides internetist tema surnukehast tehtud foto ja kirjelduse.
Nad andsid sellest mulle viivitamatult teada ja jagasid oma leidu. Me pöördusime võimude poole ja pärast tema välimuse ükskikasjade kinnitamist paluti minult DNA-proovi. See kattus.
Tänu politsei suurele tööle, headele sõpradele, kriminalistikaveebilehtedele ja kadunud inimeste otsimise süsteemidele (nagu NamUs) on tundmatul naisel #59 nüüd nimi. Tal oli see kogu aeg, aga keegi lihtsalt ei teadnud seda.
Reet oli meie pere kõige noorem laps, ta oli sündis 23. septembril 1950 Rootsis. Me olime Eesti sõjapõgenikud, lahkusime kodumaalt 1944. aastal Teise maailmasõja ajal. Elu tõi meid 1951. aastal Kanadasse. Jäime elama Quebecisse Montreali ja seal Reet üles kasvaski.
Reet oli armas, vaba hingega ja õnnelik tüdruk. Ta oli kunstiinimene, joonistas hästi ja õmbles endale ise riideid. Ta osales gaidide liikumises ja laulis noortekooris. Sõbrad ja perekond armastasid teda kogu südamest.
Teismelisena nautis Reet seiklusi ja vabadust, ta oli naiivne ja usaldas inimesi. Keskkooli lõpetamise järel kolis Reet Torontosse ja leidis töö Kanada Postis. Ta elas koos meie vanaemaga. 19-aastasena läks ta 1969. aasta sügisel Torontost Californiasse. Tundus, et ta otsustas sinna jäädagi, sest ta saatis meie vanematele postkaardi, kus kirjutas, et on õnnelik, tal on Los Angeleses ilus korter ja et tema pärast pole vaja muretseda. Kus ta seal täpselt elas, ma ei tea. Aja möödudes temast enam teateid ei tulnud. Me püüdsime temaga ühendust võtta, aga see ei õnnestunud. Arvasime, et Reet otsib iseseisvust, ja ootasime, et ta ise endast teada annaks.
Kuud möödusid, neist said aastad ja me arvasime, et ta elab kusagil oma elu. Mäletan, et ema suhtles pidevalt sõpradega, et uurida, ega keegi pole Reedalt teateid saanud. Lootsime alati, et ta annab endast lõpuks märku, aga seda ei juhtunud. Sellegipoolest ei osanud me arvata, et ta võiks surnud olla.
See võib tunduda uskumatu, aga mu vanemad ei mõelnud kunagi sellele, et Reeda kadumisest politseile teatada. Nad arvasid, et ta elab kusagil oma elu ja ilmub lõpuks ikka välja. Tagantjärele mõistan, et need olid valed ja sinisilmsed järeldused. Aga nii kurb kui see ka pole, me ei teadnud, kuidas leida kedagi, kes on kontinendi teises otsas, teises riigis, me ei teadnud, kas ta seal üldse enam oligi. Põhja-Ameerika on suur! Tõsi on see, et meid ajas tema kadumine segadusse ja me olime selle üle õnnetud.
Kuigi perekond lootis alati, et Reet tuleb koju, jõudsin mina lõpuks järeldusele, et ta on ilmselt surnud. On väga kurb ja abitu tunne, pidevalt kahtlustada, teadmatuses olla, kõiksugu stsenaariume ette kujutada ja samas ikka loota ja unistada, et ühel päeval saabub selgus.
Pärast kõiki neid aastaid on meil viimaks tõde. Mu väike õde tapeti julmalt. See polnud see, mida ma kuulda tahtsin. Ja nüüd on mul palju, millega toime tulla. Ma suudan vaevu ette kujutada, kuidas oli võimalik teda 150 korda noaga lüüa. See on muserdav teadmine. Püüan leida lohutust kohtuarsti kinnitusest, et teda ei vägistatud ja tema veres ei olnud narkootikume ega alkoholi. Ta oli olnud terve ja ilmselt enda eest hästi hoolitsenud. Sellest hoolimata on kohutav mõelda, kui üksi ja hirmunud ta võis surres olla.
Reet on tuvastatud, aga tema mõrtsukas mitte. Jagan neid perepilte lootuses, et see võib kellegi mälu ärgitada ja neile, kes temaga tollal suhtlesid, meelde tuletada, milline ta oli. See võimaldaks neil ehk politseile uut infot anda. Ma palun kõigil, kes temast midagi teavad või mäletavad või tema Californias viibimise kohta infot omavad, edastada see Los Angelese politseile.
Tänan teid
Anne Jurvetson
18. aprillil 2016.
