USA õpetab eestlasi juute mälestama

Eestis hukatud juutide mälestuse jäädvustamine ei ole mingi Ameerika komisjoni ja kohaliku juudi kogukonna vaheline era-asi, leiab Priit Hõbemägi.

Kas holokausti kividele peaks olema raiutud hukatute arvuks 10 000 (Eesti andmed) või 20 000 (Iisraeli holokaustimuuseumi andmed), küsib Eesti Päevalehe peatoimetaja lehe arvamusküljel.

Eesti Juudi Kogukond toonitab, et nemad ei taotlenud konkreetsete arvude märkimist kivile. Arvud märkis kultuuriministeeriumi erikomisjon, kes teebki otsuseid selle projekti ellurakendamisel.

Komisjon loodi Eesti–Ameerika kokkuleppe põhjal. Selle esimees on asekantsler kultuuriväärtuste alal Anton Pärn. Liikmed on Cilja Laud — Eesti Juudi Kogukonna esimees, Elhonen Saks — Eesti Juudi Kogukonna liige ja Ilme Mäesalu — muinsuskaitseameti registriosakonna vanemarhivaar-peaspetsialist.

Komisjoni esmane plaan oli mälestussammaste tähistamisel väga tagasihoidlik: sinna oleks olnud kirjutatud vaid “Me mälestame”. „Aga kusagilt pidi see 20 000 soov ju tulema! Vastuse leidmiseks tuleb vaadata, kes veel on komisjoniga seotud,” nendib Hõbemägi.

Komisjonil on õigus kaasata oma tööks eksperte. Meie kultuuriministeeriumi ühiskomisjonis esindavad pärandikomisjoni ekspertidena Gary Lavine ja Lee Seeman.

Lee Seemani teadmised Eestist ilmnevad ühele New Yorgi osariigi kohalikule lehele antud intervjuus. Ta otsib kontakti igaühega, kel on mingit infot Eesti kohta Teise maailmasõja ajast. “Kui keegi teab midagi, mis toimus Eestis Teise maailmasõja ajal, siis helistagu Seemanile,” kutsub ajaleht üles.

”Aga kes siis surub peale, et mälestusmärkidel oleksid pikad tekstid ja hukatute arvuks 20 000,” lausub Hõbemägi. „Jääb üle järeldada, et see nõudmine on tulnud USA välismaal asuva Ameerika pärandi säilitamise komisjoni liikmetelt endilt või nende abilistelt.”

„Amatöörajaloolaslik õhin, millega ühiskomisjoni eksperdid otsivad USA-s ajalehe kaudu teavet “Eestis Teise maailmasõja ajal toimunud sündmuste kohta”, et siis selle põhjal “tagada, et tekstid mälestusmärkidel holokausti ajalugu Eestis täpselt peegeldaksid”, on kurb, kuid üldse mitte naljakas,” lausub Hõbemägi.

Miks nad raiskavad oma aega sellise tegevuse peale, kui nad ometi “istuvad” kultuuriministeeriumi ühiskomisjonis koos muinsuskaitseameti registriosakonna vanemarhivaari-peaspetsialistiga, kes võiks neid varustada kõikvõimalike materjalidega Eesti ajaloo kohta?