Urmas Sutrop: eesti keel pole kunagi oma ajaloos olnud nii tugev kui praegu

Eesti keele instituudi direktor ja Tartu ülikooli professor Urmas Sutrop leiab, et keelereeglite muutmine oli õigustatud, kuid ajaloosündmusi võiks tema hinnangul siiski lubada ka edaspidi suure tähega kirjutada.

Samuti ütles Sutrop intervjuus Delfile, et reeglite vabamaks muutmise tõttu keel halvamaks ega paremaks ei muutu ning eesti keele elujõus pole vaja kahelda.

Mis oli keelereeglite muutmise peamiseks põhjuseks? Olid need muudatused õigustatud?

Keeleuuenduslikest keeletoimkonna otsustest kuulsin ajakirjanduse vahendusel. Emakeele seltsi keeletoimkond on vabatahtlik inimeste ühendus, oma otsustest ei informeerinud nad ei Eesti keelenõukogu ega Eesti keele instituuti.

Teatud mõttes on reeglite muutmine kindlasti õigustatud, sest keel muutub ja areneb. Tänaste gümnasistide lõpukirjandi vead on tulevased keelereeglid. Samas ei pea ma sugugi õigustatuks, et ajaloosündmusi ei tohi enam suure algustähega kirjutada.

Otsuste kõige suurem puudus on aga see, et üleminekuperiood, mille jooksul vanade reeglite kasutamine muutub kehtetuks, on täpselt paika panemata.

See tekitab juba lähitulevikus suurema probleemide puntra kui endiste reeglite järgimine. Arvukas keeletoimetajate pere hakkab autoritele peale suruma oma arusaamist keelenormist. Samas ei panda ei keeletoimetajate, ajakirjanike ega väljaannete omanike poolt tähele, et kirjakeele norm kehtib ainult ametlikus keelekasutuses, st riigi ja kohalike omavalitsuste keelekasutuses. Norm on surutud peale lõpukirjandite kirjutajatele ja neile, kes tahavad saada Eesti kodakondsust.

Ei trükitud ega elektroonilisele meediale kirjakeele norm ei laiene. Kurioosumina ei allu kirjakeele normile ka riigikogu, selle liikmed ja otsused, sest kirjakeele normi rakendamise kord on kehtestatud määrusega. Valitsuse määrustega aga seaduseandjatele midagi ette kirjutada ei saa. Seega Eesti seaduste keel ei allu kirjakeele normile.

Minu arvates on diskussioon kirjakeele normi ümber üle paisutatud, sest nii Delfi, Eesti Ekspress, Postimees, Päevaleht kui ka rahvusringhääling võivad eesti keelt kirjutada nagu nad tahavad ja õigeks peavad.

Kas meediaväljaanded võiksid kirjutada pigem ühtmoodi?
Muidugi oleks hea, kui iga väljaanne või meediakontsern kehtestaks oma väljaannetele ise heast tavast lähtuvad keelenõuded ja koostaks oma stiiliraamatu. Mulle meeldiks väga kui meediakontsernide stiiliraamatud ei oleks kloonitud, kui need oleksid sisulised ja erinevad. Eesti keel ainult võidaks sellest.

Meediaväljaannete keeletoimetajad ei peaks näpuga ÕSis või keeletoimkonna otsustes järge ajama. Väga õpetlik on Jaan Kaplinski juhtum, kes ei taha keeletoimetajate terrori tõttu enam eesti keeles kirjutadagi. Ma mõistan teda täiesti ja olen selles võitluses kindlalt tema poolel. Minu jaoks on õõvastav, kui suurel loojal nagu Kaplisnki, ei lubata kirjutada, et autol on kummid all – pidada olema hoopis rehvid.

Keeletoimetajad peaksid olema palju diskreetsemad, parandama ortograafiavead ja puuduvad või ülearused komad, aga mitte hakkama autorite stiili parandama või nende sõnavara ümber korraldama.

Keel muutub järjest vabamaks, järjest enam on reegleid, mis lubavad kirjutada mõlemal viisil.. Kas ei muutu keel niimoodi kaitsetumaks?

Rõhutan veelkord – kirjakeele norm kehtib ainult riigi ja omavalitsuste keelekasutuses ning koolis. Kõikjal mujal on keelekasutus vaba. Ka kirjakeele normi kasutusalal annab mitmel viisil kirjutamise lubamine suurema vabaduse. Loomulikult on siin küsimus ka maailmavaates. Liberaalid ja sotsialistid on ilmselt suurema vabaduse poolt kui konservatiivid. Muidugi tuleks vabadust kasutada nii, et ühes ametlikus tekstis oleks kasutatud normi ühte võimalust. Varieerimine kuulub juba ilukirjanduse juurde, kus norm nii kui nii ei kehti.

Vabadus ei saa keelt kuidagi kahjustada. Neile, kes kardavad võõraid laene, soovitan hoolega lugeda Eesti keele instituudi äsjast etümoloogiasõnaraamatut ja vaadata, kui paljud meie igapäevased sõnad on pärit võõrastest keeltest.

Miks lubatakse järjest enam kasutada nimedes väiketähte? Võrreldes ka kümne aasta taguse ajaga on selles osas keelepilt palju muutunud. Palju tekitab segadust näiteks väikese algustähe kasutamine kooli nimedes – Elva gümnaasium, Emmaste põhikool jne. Nüüd lisandus "teine maailmasõda". Naljaga pooleks – ega ole ohtu, et lõpuks hakkame ka inimeste nimesid väikese algustähega kirjutama?

Olen nõus, et väiketähega on hakatud liialdama, aga eks aeg paneb asjad paika. Suurtäht ei ole iseenesestmõistetav. Näiteks araabia kiri ajab läbi ilma suurtähtedeta, kõik nimed on väikese algustähega. Ma siiski loodan, et eesti keel ei hakka isiku- ja kohanimesid ametlikus keelekasutuses väiketähega kirjutama. Kui emakeele seltsi keeletoimkond sellise otsuse peaks tegema, siis tuleks küll tänavale protestima tulla. Loodan, et selle vabaühenduse liikmetel jätkub kainet mõistust sellist otsust mitte teha.

Kirjakeele normi kehtestamise kord annab keeletoimkonnale väga suure võimu ja ka vastutuse. Emakeele seltsi põhikirjas on, et keeletoimkonnas peavad olema esindatud eesti keele uurimise ja korraldamisega tegelevad asutused. Kahjuks see nii ei ole. Keeletoimkonda kuuluvad küll Eesti keele instituudi ja ülikoolide töötajad, aga nad ei ole seal mitte kui nende asutuste esindajad, vaid kui Emakeele seltsi liikmed. Eesti keele instituudi puhul võin kinnitada, et instituut ei ole keeletoimkonnas instituudina esindatud, keeletoimkonda kunagi kedagi delegeerinud ja ükski instituudis töötav keeletoimkonna liige ei ole kunagi instituudile oma tegevusest keeletoimkonnas aru andnud.

Ilmselt on aeg kirjakeele normi määrus üle vaadata ja kohustada keeletoimkonnal kui vabaühendusel kooskõlastada oma keeleuuenduslikud otsused eeskätt Eesti keelenõukogu, aga ka Eesti keele instituudiga. Milleks siis keelenõukogu üldse on loodud, kui eesti keele tulevikku puudutavad otsused lähevad temast täielikult mööda?

Kuidas saaksid ammu kooli lõpetanud inimesed end kõige paremini uute reeglitega kurssi viia? Kas näiteks meedia võiks teha teavitustööd? Viimast uudist kajastati päris põhjalikult...

Meedias võib teavitustööd teha küll, aga ei tohi langeda selle lõksu, et meedia ise peaks kirjakeele normi omaks võtma. Meediale on antud suur vastutus koos vabadusega ise kujundada eesti keelt.

Uute reeglitega peavad end kurssi viima ainult kooliõpetajad ja riigi ning kohalike omavalitsuste töötajad. Lisaks neile veel juristid ja mõned muud ametid. Teistele ju kirjakeele norm ei laiene. Kui ei ole tegemist ametliku keelekasutusega, siis võib igaüks kirjutada eesti keelt kokku või lahku, suure või väikese algustähega oma parima äratundmise järgi.

Kui elujõuline on eesti keel praegu?

Eesti keel pole kunagi oma ajaloos olnud nii tugev kui praegu. Ei tee ükski ametlik kirjakeele normi puudutav muudatus eesti keelt ei halvemaks ega paremaks, ei tugevamaks ega nõrgemaks.