“Unenägude asemel on meil võlgade summad”
Maria istus, silmad nutust punased. Ta ei teadnud, miks kirjutas. “Saadan Teile oma kirja. Lihtsalt vaja südamelt ära rääkida. Võib-olla saab kergem, kas või korraks. Panen alla lihtsalt eesnime. Tean, et anonüümne kiri pole õige asi, aga ei taha täisnime panna, oleme niigi muserdatud,” kirjutas Maria, kelle nimi polegi Maria.
Alles see oli, kui Hansapank kuulutas ta pere maakonna tublimaks. Anti 15 000 krooni preemiat. See jagati nelja lapse vahel ära. Eluasemelaenuga ehitati valmis oma kodu. Maja, kus varem külmus talvel vesi laual klaasis ära, on nüüd päikesekollane ja kaunis.
Siis tuli haigus. Maria pidi pool aastat käima iga päev poolesaja kilomeetri kaugusel maakonnalinnas ravil. Ellu jäi. Aga rahakott kärises. Terve suve sõi pere üksnes oma aia kurki ja tomatit, leiba lisaks. Ei enamat. Siis ütles majas üles veesüsteem, katki läks auto, tuli esimene SMS-kiirlaen. Panga poole ei julgenud rahahädas Maria ja Meelis pöörduda, eluasemelaen nagunii kaelas.
Hättasattunute fond
Maria kirjutas: “Palju on räägitud SMS-laenude vastu, mõned häälekesed ka poolt. On väidetud, et võtavad ainult joodikud ja lollid ja väga noored, kel vastutustunnet pole. See pole nii. Lihtsalt tekivad olukorrad, kus pole kellegi käest raha laenata, aga on hädasti vaja. Elame maakonnas, kus palgad kõige väiksemad, kõik sugulased ja tuttavad tulevad hädapärast välja, koolitad mitut viitele õppivat last.
Oleme töötanud ühel töökohal aastakümneid, saanud parima töötaja autasu. Me lapsed teevad kõike hästi: laulavad, teevad käsitööd, spordivad. Aga meie oleme laenude pärast nüüd olukorras, kust väljapääsu pole… Läheks sinna, kust tagasi ei tulda, aga ei saa. Sest lapsed jäävad. Oleme süüdi, ei osanud ette arvestada. Aga kui on raske, mõtled — tuleme ikka välja. Aga ei tule… Teate, kui raske on teha tööl rõõmsat nägu, kui oled hommikul lastele võileibu tehes nutnud, aina nutnud. Sest ei tea, kas homme on üldse leiba. Ja milline inkassofirma järgmisena kirja saadab. Unenägude asemel on meil arvete numbrid… Nii iga päev.”
Hiljaaegu sai Maria kurja kirja. Ta oli hilinenud mõne tuhande kroonise laenu tagasimaksmisel ja äkki seisis arvutis: teid võib oodata kuni kümme aastat vangimaja. Ööselgi nägi ta unes püssimehi, kes tulid kui küüditajad.
Maria kirjutas: “Me vallas aidatakse neid, kes ei tööta, ei saa hakkama. Meie ju töötame… Mees ütles, peaks asutama laenudega hätta sattunute fondi korralikele peredele, kes töötavad ja on mingil põhjusel õnnetus olukorras… Jah, oleks omal raha, annaks sinna fondi küll. Oleme parematel päevadel aidanud ka teisi.”
Maria oli kuulnud, et võiks valla sotsiaaltöötaja juurde minna. Aga ei! Alles hiljaaegu oli ta tunnistajaks, kuidas inimesed ilkusid Maalehe artiklis kirjeldatud 12 lapsega pere üle, kes sai lugejate annetuste abil sauna valmis. Millist õelust Maria kuulis. Hinge tegi haigeks. Sellepärast ei lähegi Maria valda, ei usalda. Räägid täna mure ära, homme kajab kogu asula. Maria surub hambad risti ja mõtleb: kui oleks kusagil anonüümne nõustamine, võlaohvrite tugigrupp — seal võiks rääkida.
Kadunud päike
Aga enne on vaja mõelda, kuidas senditu nädal lõpuni vedada. Reedel tuli palk, võlafirmad ootasid. Lehest olid välja vaadatud maakonnalinna kaupluste allahindlused. Et oleks veidi süüa. Mis on kino ja teater, ei tea pere ammu.
Veel viimased read: “Kallistasin hommikul lapsi ja meest. Nüüd tööle. Ei tea, kaua tervis vastu peab. Süda jukerdab, palun igal hommikul, et peaksin veel vastu… Aga must masendus on pannud ette müüri, millest üle ega läbi ei murra. Tahaksin öelda inimestele: ärge sattuge sellisesse olukorda! Sest eestlasi on niigi vähe. Aga sellised mured tapavad. Kaudses või otseses mõttes… Kui lugesite seda meili, siis aitäh Teile! Südamest vabandan, et raiskasin Teie tööaega. Nii raske on. Soovin Teile päikest! Meie jaoks seda enam pole…”
Nii kirjutas Maria ja saatis kirja toimetuse poole teele. Veidi hiljem istusime Maria kenas kodus ja rääkisime kõik üle, aga ei teadnud millegipärast, kuhu käsi panna. Televiisorist jooksid jutu taustaks SMS-laenu reklaamid. Korraga oli tunne: tahaks televiisorit lüüa.
Ei tea võlgade suurust
Kirja kirjutanud Maria õigupoolest ei teadnudki, kui palju tal paari aasta jooksul oli laenusid kogunenud. Süda niigi vusserdab, ei julge kokku lugeda. Elab palgast laenu maksmiseni, laenust palgani. Kustutab ühe laenuga teist.
Arvab, ju on summa 30 000 või 40 000. Kultuuritöötaja palgaga selle äramaksmisele ei taha mõeldagi. Ja tema kollase maja ümber kogu asulas ei aima keegi, mis murega see tavaline tubli pere maadleb.
