Neil, kes on ratastooli aheldatud või sunnitud karkude ja kepiga käima, ei jää kõrvalise abi puudumise korral muud üle kui kodus istuda, kirjutab Eesti Päevaleht.

„Lume- ja jäävabasid kõnniteid ja ülekäigukohti, kuhu ratastool kinni ei takerduks, pole ma linnas mitte kuskil kohanud,” tõdes Eesti liikumispuudega inimeste liidu tegevjuht Auli Lõoke iga päev Tallinna tänavail näha oleva põhjal. „Mõnes kohas on tõesti mõni tänavalõik sõidetav, kuid see lõpeb tavaliselt peagi hangedega ja kitsaste radadega, kust pääseb vaevu isegi jalgsi läbi.”

Seejuures pole liikumispuudega inimestel kehva lumekoristuse tõttu võimalik ka ühissõidukeid kasutada. „Madalapõhjalised bussid ja trollid on meil küll olemas, kuid mis kasu nendest on, kui peatused kas lumest puhastamata või siis ei pääse neile ligigi,” selgitas Lõoke.

Nii pääsevad liikumispuudega inimesed kodust välja ja tööl käima ainult oma auto või invataksoga. Jüri Järve, kes liigub samuti ratastoolis, ütles, et tema kasutab hommikul kodunt tööle ja õhtul sealt tagasi tulekuks linna pakutavat invatransporditeenust. Kuus maksab ta selle teenuse kasutamise eest 18,53 eurot (290 krooni). „Need, kes tööl ei käi, on tõesti sunnitud kogu sellise talve kodus istuma.”

Järve osutas, et ühes lumerohkusega on probleemiks muutunud ka invaparkimiskohad: „Poodide parklates on invakohtadele enamasti kas lumi kokku kuhjatud või siis on need väga kehvasti puhastatud.”