Ülo Niinemets: loomevargus ei ole aktsepteeritav

 (112)
Ülo Niinemets
Ülo NiinemetsFoto: Hendrik Osula

Ülo Niinemets oli 2013. aastal Eesti Maaülikooli vastava komisjoni liige, mis tühistas Andrus Menindi doktoritöö. Täna annab Niinemets hinnangu kahele sel nädalal avalikkuse ette tulnud plagiaadikahtlusele.

Rainer Vakra ja Anastassia Kovalenko lõputööd äratavad mõlemad sügavaid kahtlusi nende originaalsuses. Esimesel juhul kattub bakalaureusetöö suures osas võõra raportiga, teisel juhul on magistritöös otsetõlkes kasutatud viitamata materjali lausa kümne lehekülje ulatuses.

Küsimusele, missuguse mahu juures võib ühe lõputöö puhul rääkida plagiaadist, sõnab Niinemets, et ette ei ole antud mingit aktsepteeritud kriteeriumi. “Juba üks sõnasõnalt esitatud lause on plagiaat, kui see ei ole jutumärkides ja algallikas pole selgelt välja toodud. Samas mahukama töö puhul võib väga vabalt juhtuda, et algul kopeeritakse eri tekstidest asju kokku ja mõni osa tekstist võib ununeda muutmata või viitamata. See on lohakus, laiskus, süvenematus, austuse puudumine teise ja enda teksti vastu,” sõnab Niinemets Delfile antud kommentaaris.

“Üleüldse sellist kopeeri-kokku-praktika ma oma tudengitele mitte mingil juhul ei soovita. Tuleks otsast lõpuni ise kirjutada. Isegi oma varasemast tööst lõikude kopeerimine ehk enesplagiaat on taunitav,” toob Niinemets näite.

Seotud lood:

“Lõikude ja lehekülgede kaupa teksti kopeerimine on teadlik tegevus ja seda ei saa minu meelest kuidagi vabandada hooletuse, unustamise või muu sellisega. Sellisel juhul on kogu töö puhul tegemist olulise loomevargusega ja on õigustatud kogu töö tunnistamine plagiaadiks,” lisab Eesti Maaülikooli professor Ülo Niinemets.

Kuidas aga suhtuda tõika, et Anastassia Kovalenko magistritöö 70st leheküljest 10 oli kopeeritud ja tõlgitud kellegi teise raamatust ning jäetud viitamata, ühtlasi kas 10 lehekülge ühes teadustöös on üleüldse õiglane ka viitamisel kasutada, see teeb nimelt esitaja teadusest tervelt seitsmendiku, milles esitatakse enda oma pähe tegelikult kellegi teise tööd? Niinemets jääb oma vastuses resoluutseks ja teatab lühidalt: “See ei ole aktsepteeritav.”

Eestis on varasemalt kraade käest võetud küll, ent maailmas toimitakse erinevalt

“Aastal 2013 tunnistati Maaülikoolis Andres Menindi doktoritöö plagiaadiks ja võeti kraad ära. Üldiselt peaks valitsema selles asjas nulltolerants,” jääb Niinemets arvamusele.

Samas on Vakra puhul Niinemetsa sõnutsi olukord keerulisem. “Bakatööga tundub asi olevat üheselt selge — plagiaat. Samas, isegi, kui bakatöö on plagiaat, siis küsimus on selles, et kas magistritöö on ka plagiaat? Kui ta on omandanud kõik teadmised magistrikraadi saamiseks, siis kas bakakraadi puudumine muudab automaatselt magistrikraadi kehtetuks?” küsib Niinemets.

Saksamaal on minu teada reegel, et kui kellelgi õnnestub doktoritöö kaitsta ilma eelneva kraadi olemasoluta, loetakse puuduv kraad kõrgema kraadiga täidetuks. Näiteks magistrikraadi, või nagu vanasti diplomikraadi, ei ole vaja enam omandada. Küll on selle juures ka reegel, et eelnevat kraadi ei tohiks saada pettuse teel. Saksamaa näide on hästi hüpoteetiline — ma ei tea kedagi, kes oleks jätnud vahele seal ühe haridusastme,” kirjeldab Niinemets üht võimalikku stsenaariumit.

Üks nüanss, millele Niinemets tahab tähelepanu juhtida, on variautorite kasutamine kraaditööde kirjutamisel. "Näiteks Saksamaa omaaegse kaitseministri Karl-Theodor zu Guttenbergi plagieeritud doktoritöö, enam kui 700 lk, valmis siis, kui ta oli Bundestagi saadik. Arvatavalt osalesid saadikuabid aktiivselt tal selle töö kirjutamisel ja talle endale võis ka tulla üllatusena, et töö on plagiaat. Seda ei saa välistada meie praeguste juhtumite juures," toob Niinemets ühe värvikama näite Euroopast.

Loe veel

"Digiteerimise ulatusliku arenguga tulevad kõik plagieerimised varem või hiljem välja ning ma kardan, et need juhtumid ei jää viimasteks," lisab ta lõpetuseks.

Mis on kõigi aegade julgeim otsus, mis on Eestis tehtud?


Tänud vastamast ja head loosiõnne!