Üli­koo­li­kaas­la­ne: kut­su­si­me Simmi koolis mii­lit­saks

Rühmaõde Anu Viitak ütleb, et Herman Simmil oli kaks palet. Ühest küljest oli ta hästi hea poiss, aitas alati kõiki ja oli äärmiselt abivalmis.

Teh­ni­kaüli­koo­li kee­miains­ti­tuu­di va­nem­tea­dur Anu Vii­tak mä­le­tab oma rühma­kaas­last Her­man Sim­mi kui 20 aas­tat aa­te­li­selt mii­lit­satööd tei­nud meest. Mõle­mad lõpe­ta­sid 1970. aas­tal tol­la­se TPI kee­miatöös­tu­se apa­raa­di­teh­ni­ka ja kee­mi­li­se küber­nee­ti­ka eria­la, kirjutab Eesti Päevaleht.

Herman Simm alustas tööd hoopis tuletõrjujana?

See oli ar­va­ta­vas­ti 1967. aas­tal, kui Her­man Simm läks töö­le tu­letõrjes­se ja ega se­da kee­gi täp­selt ei tea, mis aas­tast ta mii­lit­sas­se üle läks. Kui me aga 1970-ndal lõpe­ta­si­me, siis töö­tas ta ju­ba mii­lit­sas. Lõpe­ta­mi­se jä­rel suu­na­ti meid töö­le. Te­ma läks kas si­se­mi­nis­tee­riu­mi või jul­geo­le­kus­se. Sin­na jäi ta ko­gu Nõuko­gu­de ajaks.

Avalikult on ju öeldud seda, et ta lõpetas pärast TPI-d ka NSVL-i siseministeeriumi akadeemia?

Jah, meilt sai Simm kõrg­ha­ri­du­se ja siis ta läks eda­si Mosk­vas­se, kus te­da koo­li­ta­ti. Aga mii­lit­satööd te­gi ta ju­ba en­ne se­da. Mis ame­ti­pos­til ta seal Pa­ga­ri tä­na­val oli või kus ta täp­selt oli — kas te­ge­les kri­mi­naaljä­li­tu­se­ga või mis­ki muu­ga –, se­da ta mei­le ei rää­ki­nud. Aga oli­me kõik mõis­tu­se­ga ini­me­sed ning ega me talt pal­ju ei küsi­nud­ki. Tead­si­me nii­kui­nii, mil­lest ta ei rää­gi.

Kui­das te­da ise­loo­mus­ta­da? Rää­ki­si­me oma rühma tüdru­ku­te­ga, et Her­man oli sel­li­ne naiiv­ne ja hea poss. Võib-ol­la see oli­gi üks põhjus, miks ta sin­na süs­tee­mi kut­su­ti. Oma tööd te­gi ta mi­nu arust ala­ti vai­mus­tu­nult ja edu­kalt. See oli te­ma kut­su­mus.

Kui ta tegi tööd vaimustunult, kas siis oli ka näha, et ta edasi jõudis?

Jah, jõudis eda­si. Ta sai pa­gu­neid juur­de. Va­hel aru­ta­si­me tüdru­ku­te­ga, kui­das ta sel­li­se töö­ga hak­ka­ma sai.

Aga keemikuna ei ole ta kunagi töötanud?

Ei. Sin­na (mii­lit­sas­se — toim) ta läks ja sin­na ta jäi. See oli te­ma kut­su­mus. Meil oli siin (rühmas — toim) pal­ju pois­se, kes te­gid karjää­ri. Olid di­rek­to­rid. Oli Ants Laos, kes oli mi­nis­ter. Karjää­ri an­dis mit­me­ti te­ha.

Kas te olete ka hiljem läbi käinud?

Siia­maa­ni. Meil oli to­re rühm. Ar­van, et nä­gin Her­ma­ni vii­ma­ti aas­ta ta­ga­si. Meil on tra­dit­sioon, et rühma kok­ku­tu­le­kud on iga viie aas­ta ta­gant. Va­nas­ti, kui oli­me noo­re­mad, olid kok­ku­tu­le­kud ise­gi ti­he­da­mi­ni. Väik­se­ma­tes hul­ka­des saa­me ka kok­ku. Nii et meil on ti­he si­de.

Siis olete näinud ka seda, kuidas ta pärast iseseisvuse taastamist karjääri tegi?

Sel­lest ta pal­ju ei rää­ki­nud. Ja pea­le­gi, mis on karjäär sel­les süstee­mis? Kas luu­ra­ja on karjäär? Mi­nu ar­va­tes on karjäär see, kui saa­vu­tad edu äri­li­ses mõttes. Kui tee­ni­tak­se ra­ha, näi­teks Too­mas Lu­man on karjää­ri tei­nud.

Pärast iseseisvuse taastamist läks ta politseisse tööle. Kas see tundus loogiline?

Jah, see oli loo­gi­li­ne. Mis seal sa­la­ta, eks ta sai Nõuko­gu­de ajal oma töös — kri­mi­naaljä­li­tu­ses või kus iga­nes — ko­ge­mu­se. Ta tea­dis se­da tööd, küsi­mus on ai­nult sel­les, mis poo­le heaks tee­ni­da. Ar­van, et sel­le­ga oleks pi­da­nud asi piir­du­ma­gi.

Kas miilitsas töötamise ajal olid jutuks täiendavad sidemed julgeolekuga?

Meie kut­su­si­me te­da liht­salt mii­lit­saks. Ütle­si­me liht­salt mii­lit­sa­karjäär, ega meie te­ma tööd või te­ge­mi­si ei tead­nud. Suh­tu­ge as­ja nii­moo­di: mi­na olen tei­nud 38 aas­tat tea­dustööd, see on kut­su­mus; te­ma kut­su­mus oli tei­ne. Mind pa­neb kõige roh­kem imes­ta­ma, mil­li­seks me muu­tu­me. Sel­lest on häs­ti kurb rää­ki­da, va­hel tu­leb pi­sar sil­ma. Meie põlv­kon­na ini­mest, kes on ol­nud sel­li­se süstee­mi (Nõuko­gu­de süstee­mi — toim) tee­nis­tu­ses, ei to­hiks ku­na­gi võtta töö­le… Me ei muu­tu ku­na­gi nii­su­gu­seks, et võik­si­me Ees­ti rii­gis sää­ra­se ko­ha peal töö­ta­da. See on mi­nu ar­va­mus.

Kus olid need amet­ni­kud siis, kui nad nä­gid te­ma elu­loo­kir­jel­dust? Ega see pol­nud var­ja­tud, kind­las­ti oli kõik kir­jas ja nad tead­sid, mis ta te­gi need 20 aas­tat. Miks ta võeti Ees­ti rii­gis kait­se­mi­nis­tee­riu­mis töö­le sel­li­se vas­tu­tus­rik­ka ko­ha pea­le? Ta oli vä­ga uh­ke oma uue amet­ko­ha üle.

Kas ta suhtles tol ajal või kas te teate, et ta suhtles tol ajal mõne praegu väga väljapaistval kohal oleva inimesega?

Se­da ma ei tea. Ta oli lii­ga ka­val, et mei­le sel­lest rää­ki­da. Oli­me ka lii­ga in­tel­li­gent­sed, et küsi­da, kel­le­ga ta veel lä­bi käib. Prae­gu on kind­las­ti kõiki­de mi­nu kur­su­se­kaas­las­te mõte­tes: kas ta te­gi se­da ko­gu aeg? Kui kaua?

Seda küsivad paljud.

Jah. Aga Her­ma­nil oli kaks pa­let. Ühest küljest oli ta häs­ti hea poiss. Ta ai­tas ala­ti kõiki ja oli äär­mi­selt abi­val­mis. Kui ta oli tu­den­gi ajal mii­lit­sas tööl ja meil olid peod, tõi ta meid oma “vil­li­se­ga” ko­ju. Sel­li­sed häid het­ki oli pal­ju.

Aga sää­ra­seid ini­me­si on­gi kõige ker­gem ümber veen­da. Na­gu ma ütle­sin, igaüks va­lib oma­le elu­kut­se. Te­mal peab mi­da­gi kus­kil ole­ma, sest ta te­gi se­da, ükskõik mis rii­gi tee­nis­tu­ses. Mä­le­tan, et kui Her­man käis rühma kok­ku­tu­le­ku­tel, siis ta ütles näi­teks, et see­kord on tal kolm re­volv­rit. Poi­sid ik­ka naer­sid sel­le üle.

Mul on ko­hu­ta­valt kah­ju prae­gus­test mees­test — nii kait­se­mi­nist­rist kui ka noor­test oh­vit­se­ri­dest –, kes tee­vad NA­TO jaoks tööd, kes on tões­ti aa­te­li­sed. Miks võeti töö­le sel­li­ne mi­nu põlv­kon­na ini­me­ne — ole­me ju 61 aas­tat va­nad –, kes on ik­ka­gi kakskümmend või kaks­kümmend viis aas­tat töö­ta­nud eel­mi­ses süstee­mis? Võib küll rää­ki­da, aga ini­me­ne ei muu­tu. Ta te­gi oma tööd ju­ba tollal aa­te­li­selt.

Ja tegi seda pärast edasi?

Just. Aga kel­le ka­suks?

Refereeritud artikli originaaltekst Eesti Päevaleht Onlines