Suve hakul Suurbritannia vanimasse linna Colchesteri sõitnud kolm tudengineiut pidid tööle hakkama linna lähedal olevas farmis ja elama 4-5kohalises majakeses, kus on võimalik end sooja veega pesta ja süüa teha. Töö eest lubati 4,5 Inglise naela tunnis (105 krooni) ehk miinimumpalka.

„Lepingus paistis kõik normaalne olevat,” räägib SL Õhtulehele Eesti Põllumajandusülikooli ökonoomika ja ettevõtluse tudeng Lenne Lillepuu (21), kes kahe koolikaaslasega Colchesteri sõitis.

Farmis tabas tüdrukuid esimene üllatus — seltskond koguti kokku ja nummerdati nagu piimakombinaadi lehmad. Elamistingimused olid tüdrukute väitel kohutavad: „Elasime haagistes, mis hallituse ja mustuse järele haisesid, ei olnud vett ega WCd, rääkimata pesemisvõimalusest. Pesta sai haagisest 70 meetrit eemal räpases ja roosteses duširuumis, naised ja mehed koos,” räägib Lenne. Süüa sai teha ühisköögis, kuhu pidi mahtuma ligi 50 inimest.

„Esimene öö oli jube, isegi magamiskotis magades oli külm,” meenutab ta. „Järgmisel päeval anti meile väike radiaator. Kui mõni aeg hiljem eesti poisid saabusid, siis neile enam radiaatoreid ei jätkunud, seega pidid nad meie haagisesse kolima, nii et lõpuks magasime seitsmekesi ühes toas. Üüri maksime aga endiselt varem kokku lepitud 24 naela nädalas (560 krooni).”

Lemme sõnul selgus peagi, et töölepingus lubatud tingimusi tööandja ei täitnud, miinimumpalka ei teeninud neist keegi. Samas võib tüdrukutele antud paberitelt välja lugeda Boxford (Suffolk) Farms Ltd. ehk tööandja tingimuse, mis miinimumpalka nagu ei lubakski, vaid hoopis tasu tükitöö alusel. Sotsiaalministeeriumi tööturu osakonna töötaja Marju Reini sõnul oleks lepingu olemasolu puhul sellegipoolest pidanud tüdrukutele miinimumtasu maksma.

Tegelikkuses maksti mõnesajakiloste põhupallide põllule laotamise, maasikataimede istutamise ja vaarikataimede juurte väljakiskumise eest 2,5 naela tunnis.

Nagu hiljem selgus, osutus paber, mida tüdrukud lepinguks pidasid, sotsiaalministeeriumi tööturu osakonna spetsialisti sõnul hoopis vahendusfirma infoleheks, mil ei ole juriidilist jõudu ega anna alust miinimumpalka nõuda. Pärast kahenädalast töötamist pakkisid tüdrukud asjad ja sõitsid minema, kuigi tööandja üritas neilt passe ära võtta.

Lenne sõnul on kõige hullem see, et neid tööle saatnud põllumajanduskooli rahvusvaheliste ja avalike suhete peaspetsialist (EPMÜ Socrates/Erasmuse üldkoordinaator) Külli Kõrgesaar vajalikul hetkel ei abistanud. „Kui selles jamas olime, helistasime talle. Aga ta ei pakkunud mingit varianti välja, ütles vaid, et tulge sealt tulema või oodake seal kaks nädalat ilma tööta.”

Kõrgesaar, kes on noori juba kaheksa aastat välismaale tööle organiseerinud, arvab, et tüdrukud liialdavad. „Tõsi, tüdrukud esitasid kaebuse, aga kui seda vormistama hakkasin ja vahendusorganisatsiooni kohapeale asja kontrollima saatsin, hakkasid tüdrukud rääkima, et ei, enam pole midagi, saame siin juba päris hästi inimestega läbi. Pärast kaebust käis vahendusfirma esindaja Boxfordi farmis ja leidis, et suuri rikkumisi ei esinenud. Siiski rikkus farmer reegleid, jättes tudengid esimese nädala jooksul instrueerimata, ehkki nad pidid kohe tööle asuma.”

Lenne Lillepuu täpsustab, et selleks ajaks, kui Kõrgesaar tegutsema hakkas, oli juba liiga hilja: „Ta helistas meile alles siis, kui meie asjad olid juba pakitud ning mu ema oli teda sõimanud. Selleks ajaks, kui nemad vormistamisega tegelesid, olime meie sealt juba läinud.”