ÜLEVAADE | Kunstimuuseumi teadurist riigikogu esimeheks: kes on spiikriks valitud Henn Põlluaas?
Henn Põlluaas sündis 16. veebruaril 1960. aastal Tallinnas. Ta lõpetas Tallinna Nõmme Gümnaasiumi (1978) ning pärast seda jätkas õpinguid kunstiõpetuse erialal Tallinna Pedagoogilises Instituudis.
Enne poliitikukarjääri pidas Põlluaas mitut ametit: ta on olnud noorem- ja vanemteadurina Eesti Kunstimuuseumi palgal (1983-1988), töötanud Tallinnfilmis kunstnik-lavastajana (1985-1986), toimetajana Eesti Televisioonis (1988-1990), samuti tegutsenud eraettevõtjana ja firmajuhina (aastatel 1991-2008 olnud kolme ettevõtte juhatuse liige) ning olnud vabakutseline publitsist (2005-2012).
Vastse riigikogu esimehe resümeesse mahub ka tegevus stsenaristi ja kunstnik-lavastajana 18osalise etnograafilise dokumentaalsarja "Eesti rahvakalender" juures ning Tallinfilmi lühisari "Näkimadalad", mille esimese kolme osa juures ta samuti kunstnik-lavastajana tegutses.
Päevatöö kõrvalt kuulub Põlluaas mitmete seltside ja ühingute juhatusse, nt Soome Sõjaveteranide Eesti Ühing, Soomepoiste Pärimusühing. Lisaks kuulub ta Eesti Vabadusvõitlejate Liitu ning on aktiivne kaitseliidu liige.
Riigikogu kodulehel esitatud elulookirjelduses nimetab Põlluaas oma huvidena lugemist, kunsti, maalimist ja kalapüüki. Spiiker on alates 1982. aastast esinenud kunstinäitustel nii Eestis kui ka välismaal ning oma kunstitalenti väljendanud mitme isikunäitusega.
Aastaid tagasi demonstreeris Põlluaas oma maalimisoksust ka ühes keemiakaupluse reklaamklipis.
Loomingulist poolt on Põlluaas väljendanud ka raamatuid kirjutades. Tema sulest on ilmunud sellised teosed: "Eesti-Vene piirileping: ära andmine või äraandmine?" (2010), "Lennart Meri: vabaduse valus valgus" (2011) ja "Sotsid, interrinde teine tulemine" (2019).Ta eesti keelde tõlkinud Veikko Saksi raamatu "Karjala ja Petsamo tagastamine".
Lisaks on Põlluaas avaldanud nii Eesti kui ka välismaa ajalehtedes ja -kirjades ning veebiportaalides artikleid sise- ja välispoliitikast, samuti ajaloo- ja kultuurialaseid tekste.
Põlluaas avaldab sotsiaalmeedias ja oma blogis üpris aktiivselt omi mõtteid ja teravat kriitikat poliitiliste konkurentide suunas. Näiteks hiljuti pani spiiker Jõhvi keskerakondlasest vallavanemale Martin Repinskile süüks piirkonnas etnilise puhastuse tegemist ning nimetas sotsiaalmeedia postituses sotsiaaldemokraatide juhti Jevgeni Ossinovskit kapinatsiks, samuti tabasid kriitikanooled sotsiaaldemokraati Marju Lauristini, kes nimetas mullu detsembris ühes intervjuus Eesti suurimaks probleemiks macho-meeste kultuuri.
Põlluaas on abielus maastikukujundaja ja ajakirja Tiiu aiandusrubriigi toimetaja Janne Põlluaasaga. Neil on kaks täiskasvanud last, poeg ja tütar.
Põlluaasa poliitiline tegevus sai alguse enam kui kümme aastat tagasi. Ta on 2006. aastal loodud Eesti Rahvusliku Liikumise (ERL) üks asutajaliikmetest ning selle endine juht. 2012. aastal liitusid ERLi liikmed Eestimaa Rahvaliiduga ning sellest kasvas välja EKRE. Alates 2017. aastast on Põlluaas pidanud erakonna aseesimehe ametit.
Alates 2005. aastast kuulus Põlluaas Saue linnavolikokku, 2012. aastal sai temast Saue linnapea (ametis kuni 2015. aastani). 2017. aasta kohalike omavalitsuste valimistel valiti Põlluaas taas Saue valla volikogu liikmeks.
2011. aastal toimunud riigikogu valimistel kandideeris Põlluaas nn ühinenud üksikkandidaadina, kuid edutult. Järgmistel, 2015. aasta riigikogu valimistel kogus Põlluaas 4309 häält ja pääses ringkonnamandaadiga parlamenti.
Seekordsetel riigikogu valimistel kogus Põlluaas 7392 häält ja sai isikumandaadi.
Põlluaas on üks 20 isikust, kelle Venemaa mullu juunis lisas nn russofoobide nimekirja ja kehtestas riiki sissesõidu keelu.
