"Üks vale samm võib maksta jalad või koguni elu"

 (88)
seersant Valdo Hälvin
seersant Valdo HälvinKaitseväe peastaap

Inimesed kodumaalt küsivad minult tihti, et mida ma siin Afganistanis teen, kuidas näeb välja minu igapäevatöö ja millised on siinsed olmetingimused. Üldjuhul kajastatakse meedias ainult Eesti kontingenti terviklikuna puudutavaid sündmusi, suuremaid võite või kaotusi. Üksiku sõduri igapäevaelu on aga jäänud pisut varjatuks.

Käesolevas loos üritan enda näitel ja ühe päeva kaudu anda edasi pildi Afganistanis teeniva Eesti sõduri argipäevastest tegevustest ja elu-olust. Taustaks veel niipalju, et teenin jalaväekompanii Estcoy-13 esimese jalaväerühma esimeses jaos pooljaoülema kohal.

Vara üles, hilja voodi

Ärkan sahistamise peale, sest keegi raputab mu sääsevõrku. Koban käega mööda magamiskotti ja otsin pealampi. Saanud ümbrusest enam-vähem adekvaatse pildi, valgustan kella, mis näitab 1.46 – on aeg minna postile.

Postil tunnimehena valves käimine on minu jaoks tüütuim tegevus, kuid ilmselgelt on see vajalik. Pooleteist-tunnise vahetuse jooksul jõuan justkui ära mõelda kõik mõtted. Et ümbrus on iga päev samasugune, liigub pilk läbi öövaatlusseadme või termokaamera juba automaatselt ühelt kahtlaselt kohalt teisele.

Mõnikord on postil olles unega üliraske võidelda. Kohusetunne on aga see, mis erksana hoiab. Ülejäänud meeskonna turvalisus on neil öötundidel minu ja teiste postimeeste õlul. Iga krabin tundub kahtlane ja käsi sirutub relva või valgusraketi poole. Mida aeg edasi, seda tihedamini hakkan kella vaatama. Õnneks saabub lõpuks vahetusmees.

Seotud lood:

Posti üle andnud, suundun majutusalasse. Riided vajuvad välivoodi ette plastikresti peale hunnikusse. Põrandarest loob maapinna ja jalgealuse vahele viie sentimeetrise vahe, et liikumine vähem tolmu üles keerutaks. Poen magamiskotti ja tõmban sääsevõrgu luku enda järelt kinni. Sääsevõrk on nagu kuppeltelk voodi kohal, sest Afganistanis pesitsevad peale malaariat levitavate sääskede ja mürkmadude ka skorpionid ning maailma mürgiseim ämblik – must lesk.

Paljud inimesed arvavad, et siin kõrbekliimas on väga soe. Tõsi, kohati see nii ka on. Samas, näiteks jaanuaris mõõtis minu termomeeter öiseks miinimumitemperatuuriks – 8,9 kraadi. Et samal päeval oli sooja olnud kuni 28,3 kraadi, tundus öö veelgi külmem. Õnneks leevendab magamisruumi jahedust kerosiinil (petrooleumilaadsel küttevedelikul) töötav ahi. Siinse kuiva ja kohati jaheda õhu juures kuluvad marjaks ära ka soe pesu ja villased sokid-kindad.

Läbi katsetamise kokaks

Kell pool kaheksa hommikul ajan end taas üles, et patrulliks valmistuda. Selga läheb määrdunud taktikavorm, jalga kivikõvaks kuivanud savine saapapaar. Temperatuur on alles -2,4 kraadi. Soojendan gaasipriimusel liitrijagu vett kakao ja pudru jaoks.

Seekord riivisin kaerahelveste sisse ka ühe piimašokolaadi, et toidule natuke teistsugust maitset anda. Kõrvale söön veel ühe konservi vaarikamaitselist keeksi. Toit pärineb liitlasvägede käest, head eestimaist toitu saab siin harva. Viimast kas jõulude või iseseisvuspüha puhul või koduste saadetud pakist, mida saab saata kord kuus. Vahel käivad siin ka külalised Eestist, kes üht-teist kaasa toovad.

Söögi valmistamiseks on meil „kümne mehe pakid“, kus leidub makarone, nuudleid, riisi, piima- ja munapulbrit ning muid söögiaineid. Erinevaid asju koos kasutades on võimalik teha päris palju erineva maitsega toite.

Lisaks on meil veel 24-tunni toidupakid, mis on mõeldud säilima 50 kraadises kuumuses lausa mitu aastat. Ingveriküpsised, oad, karri ja vürtsid on vaid mõned märksõnad neis sisalduva kohta. Joomiseks on meil ainult pudelivesi, mida talvel kulub vähem, suvel aga isegi üle kümne liitri päevas. Aeg-ajalt jõuab siia ka värskeid puuvilju, mune, lihakraami jm.

Elu mugavamaks tegemiseks oleme ehitanud köögi, mille üks sein koosneb pappkastidest. Kõik erinevad toiduained on seal kenasti sorteeritud ja edasine kokkamine on juba enda teha. Meie seas on nii isasid kui poissmehi, kellelt söögitegemist õppida. Ka on ju võimalik ise eksperimenteerida, seega nälga kohe kindlasti tundma ei pea. Kui kokakunsti viljelemiseks vähegi aega on, saab meie gaasipliit kõvasti vatti – võimalusel tehakse süüa ikka tervele jaole (kümnekonnale mehele) korraga.

Mustuse keskel elades on hügieen eriti oluline

Võtan voodi alt välja liitri toatemperatuurile soojenenud vett ja tegelen hommikuse hügieeniga. Pesemise jaoks on meil samuti terve kompleks ehitatud. Duširuumis asub 200-liitrine tünn, selle külge on monteeritud kerosiinil töötav küttekeha, mis meile vett soojendab. Vaja on ainult kopsikuga üles soojendatud vesi pesukotti kallata, külma veega parajaks segada, kott lae alla tõmmata ja pesemine võibki alata.

Pesuvett saame oma pumba abil kohalikust kaevust. Kõrvalruumis asub meil aga ka saun, kuhu on ehitatud lava, pooleks saetud gaasiballoonist ahi ning keris. Kompleksist leiame veel hambapesuks ja habemeajamiseks mõeldud nurga spetsiaalse kruusakividega täidetud äravoolu ja vanade soomukipeeglitega.

Peamistele käimisradadele oleme killustikku või plastikreste pannud. Ehitusmaterjalina kasutame kõike, mis kusagilt üle jääb ja vähegi praktiline on.

Kaitsva müüri varjust välja

Läbiviidavate operatsioonide kirjeldus ja käsk antakse meile juba eelmise päeva õhtul, mistõttu on võimalik eelnevalt oma tegevust planeerida. Heidan pilgu kaardile ja küsin jaoülemalt paar täpsustust marsruudi ja isikkooseisu kohta. Eri ülesandeid täites on nimelt rõhk erinevatel meestel. Näiteks kui on vaja soomukeid kasutada, vajame soomukimeeskonda, tulekontakti tarbeks ohtlikumal alal on vaja raskerelvastust ja alati peab jääma keegi ka kontrollpunkti valvama.

Temperatuur on juba tõusnud üle 12 kraadi ja taevas paistab selge – täna särki selga ei pane ja kasutusse läheb vaid kuulivesti alune jakk. Panen meditsiinivahendid, kirjutusvahendid, märkmiku ja kaardi omadele kohtadele ja kontrollin sidevahendid. Selga panen veel kuulivesti ja paljude taskutega lahinguvesti.

Et oma meheau võimaliku altpoolt tuleva plahvatusjõu eest kaitsta, panen jalga mähkmeid meenutava killukaitsme. Pähe kiiver ja kaitseprillid, kõrva vähemalt üks kõrvatropp, kätte kindad. Veel kontrollin üle vesti taskud, milles leidub vastavalt ametikohale erinevaid asju: laskemoon ja varumoon, erimoon, vaatlus- ja öövaatlusvahendid, side- ja navigeerimisvahendid, meditsiini- ja märgistamisvahendid, vesi, vahest ka toidumoon jne. Ühe mehe varustuse kaal võib ulatuda üle 50 kilo.

Iga jao liige peab oskama käsitseda kõiki relvi ja vahendeid. Mina kannan enamasti kaasas oma täpsuspüssi, tegelen vaatlusega ja olen valmis sooritama täpseid laske pikalt distantsilt. Enne väravast välja minemist heidan veel pilgu igale mehele kontrollimaks, ega midagi olulist maha pole jäänud. Meedik kontrollib ka meditsiinivahendid üle. Laeme relvad ja hakkame minema.

Oht varitseb igal nurgal

Väravast väljas, „põllul“ ei ole enam aega naljatlemiseks või kodustele mõtlemiseks. Olenevalt marsruudist tuleb väga hoolikalt jälgida märgistust, sest kohati on vastane paigaldanud isevalmistatud lõhkekehasid (IED – Improvised Explosive Device) nii tihedalt, et ala meenutab miinivälja. Üks vale samm võib maksta jalad või koguni elu, mistõttu ei tohi kontrollimata alal asjatult ringi jalutada. Mõistagi pole IEDd vaid maa sees peale astumist ootamas. Vastane on välja mõelnud erinevad initsieerimisviisid alates nööri tõmbamisest kuni kaugjuhtimiseni välja.

Järgmiseks suuremaks ohuks on relvade tuli. Oleme rinda pistnud nii kuulipildurite, granaadiheiturite kui ka täpsuslaskuritega. Enamus sellelaadseid kontakte piirduvad paari lasu või mõne valanguga, sest vastasel ei ole midagi meie tulejõule vastu panna. Ühel korral olime aga olukorrast tingituna paariks tunniks paigale jäänud ja vastane ründas meid organiseerituna kolmest eri suunast.

Kadunud pole ka enesetaputerroristide oht ning seega tuleb jälgida, keda ja kust endale läheneda lasta. Oluline on suhelda kohalikega, et tajuda nende meelestatust ja vastase lähedust. Siinkohal tuleb mängu tõlk, kes patrulliga kaasas käib.

Selle loo kirjutamise päeval avastasime patrullimisel kolm peidikut, kust leidsime kaks relva ja hulga laskemoona. Et peidetud kraam oli meie alal, siis ilmselt oleksime ka sihtmärgid olnud me ise. Seekord olime väljas ligi neli tundi, kuid patrullide pikkused varieeruvad tunnist kuni 12 tunnini. Suurematel operatsioonidel tuleb valmis olla ka positsioonil ööbimiseks.

Eesti sõdur saab kõigega hakkama

Kui kontrollpunkti tagasi jõuan valdab mind kergendustunne – mina ja mu meeskond on terved. Teeme relvad ohutuks (eemaldame relvast laskemoona), hooldame varustust ja anname ülematele tagasisidet. Vahel tekivad erinevates olukordades tähelepanekud töö efektiivsemaks muutmise kohta. „Põllul“ ei ole aga õige aeg ja koht kõigega lagedale tulla, mistõttu arutame asjad läbi pärast patrulli lõppu.

Meile püstitatud ülesanded on erinevad ja vastutusala suhteliselt suur. Kõige jaoks ei ole alati plaani ja väga palju situatsioone tuleb lahendada käigult. Näiliselt lihtsal alal domineerimisepatrullist võib kujuneda läbiotsimisoperatsioon või piiramine. Viimase aja raskuspunktid on olnud näiteks konvoioperatsioonid.

Baasidest ja kontrollpunktidest väljas käimist tuleb ette tihti ja väga erinevatel põhjustel. Vahel näitame lihtsalt külalistele ala, julgestame kohtumisi või suhtleme kohalikega. Samas viime vajadusel läbi ka teelõikude lõhkekehadest puhastamist, vihjete kontrollimist, vastase tegevuse välja meelitamist ja elanikkonna kaardistamist.

Vastane ei maga ja seetõttu pole meil puhkepäevi, lõunapause ega vaba aega. Peame valmis olema ööpäevaringselt ja seitse päeva nädalas. Lisaks kohaliku elanikkonna abistamisele tuleb korraldada ka enda elu. Kontrollpunkti majandamine meenutab natukene talu pidamist. Kogu aeg on vaja midagi teha, remontida, koristada ja paremaks muuta.

Rääkida oleks veel paljust, kuid seekord piirdun juba kirja saanuga. Sõduritele, kes on mõelnud välisoperatsioonil Afganistanis osaleda, võin kinnitada, et sarnast kogemust mujalt ei saa. Tsiviilsektori lugejatelt palun mõistvat suhtumist, sest me teeme siin lihtsalt oma tööd.

Seersant Valdo Hälvin
Estcoy-13