Ühe päeva jooksul tabas Üliõpilasleht kihutustöölt neli nimekirja seitsmest. Tempudega jäid vahele RP Juventus, Tabula Rasa, Hea Ilm ja Keskerakonna Noortekogu. Tavapäraseks taksiks, millega valijad püüti, kujunes kaks pudelit õlut.

KE Noortekogu kandidaadile hääli värbavad dressides abilised sõidavad päevinäinud ning õlut täis bussiromuga Pirogovi pargi äärde ja hakkavad peesitavaid tudengiseltskondi lihtsalt “ära rääkima”. Uurivad oma ohvreilt, kas need on ka valimas käinud. Kui selgub, et pole, uurivad edasi – äkki läheks? Et raske otsustamisvaev jääb ära ja saab õlutki – jätku ainult meel de kandidaadi number 139 ja astugu bussi juurest läbi.

Mehed ei viitsi vaadatagi, kas sajakonna meetri kaugusele peahoonesse hääletama suundunud tudengid tegelikult valimas käivad. Pöetud peadega tüübid ootavad valijaid samas rooste plekilises Toyota pisibussis ning annavad lõpuks valimispunktist naasnud üliõpilasele õlled kätte – kahe hääle eest nelipaki Premiumit. Ramon Loik, KE kandidaat number 139, pääseb esindusse.

Hiljem uurib Üliõpilasleht häälte ostmise kohta ka edukalt kandidaadilt endalt. “Ei oska kommenteerida, ma ei ole sellest teadlik,” väidab Loik. “KE Noortekogu valimismänedþer oli Henri Laasnaer, tema korraldas kampaaniat. Kui selline asi on tõesti juhtunud, on see äärmiselt kahetsusväärne.”

Laasnaer ise kahtlustab, et kogu valimiskampaaniast rääkiva loo on Üliõpilaslehelt tellinud konkureerivad nimekirjad. “Ma eitan igasugust häälte ostmist KE Noortekogu poolt, meie poliitika taunib häälte ostmist alkoholi või ükskõik mille eest,” räägib ta.

Pirogovis istuvad Mats, Riho ja Endel näitavad uhkusega samast autost saadud kaht suurt siidripudelit: “Siiani oleme neile tüssu teinud,” rõõmustavad nad. “Oleks teadnud, et valimised nii käivad, oleks kohe hommikul peale hakanud. Järgmisel aastal istume siin terve valimiste aja!”

“RP Juventus võitis Tartu Ülikooli üliõpilasesinduse valimised saades 435 häält ja kuus kohta. /.../ Elagu nimekiri nr. 1!” kuulutab Juventuse kodulehekülg pärast valimisi. See on nimekiri, mis rakendab toetajate kogumiseks abilisi ehk nn müügimehi, kellega sõlmis lausa kirjalikud lepingud häälte värbamiseks.

Üliõpilaslehe käsutusse sattunud lepingust selgub, et hääletajate kogumisest on tehtud lausa sportlik harrastus – “müügimehed” peavad võistlust selle üle, kes suudab rohkem inimesi keelitada RPJ poolt hääletama. Kummalisel kombel pole seal kirjas müügimeeste tasu ega ka enim hääli toonu autasu. Vaid üks anonüümne allikas viitab Kaubamaja kinkekaartidele ning kontserdipiletitele, millega tublimaid premeeritavat.

Res Publica esindaja Allar Tankler möönab, et nad sõlmisid lepinguid inimestega selleks, et need valijaile nende vaateid tutvustaksid. Ta tunnistab, et sõnastuses oli mõningaid möödalaskmisi. Tankleri sõnul oli kampaania tüüpiline näide võrkturundusest.

Sama valimispunkti juures on tihedaks külaliseks keskealine pruunide velvetite ja kollase kilekotiga härrasmees, kes toob hääletuspunkti mitmeid tudengeid. Mõni neist pursib hädavaevu eesti keelt. Ühegi velvetpüksi poolt värvatuga rääkida ei õnnestu, kuid üks valimispunkte sageli külastav inimene märkab, et kõik nad hääletavad ühe Tabula Rasa kandidaadi poolt. Seletus võib peituda kokkukäkerdatud kollases nutsakus, mille vene tudeng pahaaimamatult valimiskomisjoni lauale unustab.

Lipik on omal ajal Arne Otteri loodud nimekirja Tabula Rasa reklaam, kus asjade lihtsustamiseks ükskeelsele vene tudengile on värske esinduseliikme Nele-Marit Orase nimele suur punane ringi ümber tõmmatud.

Kollasest kilekotist ei anna härrasmees hääletamast naasnule mitte õlut, vaid hoopis paberid, millele hääletaja alla kirjutab. Hiljem selgub, et ilmselt õlletalonge. Kõrvalasuvasse parki suundunud mehed räägivad veel kümmekond minutit, mille jooksul kilekotist aina uusi pabereid välja ilmub. Siis minnakse oma teed: tudeng kaarsilla poole, härrasmees aga uuele ringile Narva mnt 27 ühikasse.

Narva ühikatest ilmselt head saaki ei tule, sest päev varem käisid seal Tabula Rasa abilised. Koputasid ustele, utsitasid inimesi valima, lubasid õige valiku eest pudeli õlut.

Kui valimispunktide sulgemiseni aega napilt tund, istuvad siidrile põhja peale teinud Mats ja Endel raamatukogu ette ning võtavad välja sildid, mille kirjas “Müüa kaks häält” ja “Tee oma pakkumine!” Tudengid saavad peesitada paar minutit. Kandidaadid märkavad neid, kuid ei oska esiti käituda - kas sobib juurde astuda ja üksteist üle pakkuma hakata?

Tarmo Lausing KE Noortekogust on otse kui kits kahe heinakuhja - eetika ja isiklike huvide - vahel. Hea Ilma kandidaat Allan Adojaan saab kõhklustest rutem võitu, vaatab kiirelt ringi ning torkab siis otsustavalt Matsile käe pihku. Edasi läheb tee juba valimiskasti juurde. Lausinguga ühes olnud tütarlaps on ajakirjanikku silmates kiire keelt kandma: “Nad said kumbki neli õlut ja siidri!”

Nagu Endel hiljem õlut juues pahaselt teatab, oli Noortekogu pakkunud neile vaid suurt KE kleepekat. Hääle andsid nad lõpuks kandidaadile 61 - Allan Adojaanile.

Adojaan ise võtab häälteostmise süüdistust kergemalt ja teatab võltsvagatsemiseta: “Tegemist oli kahe lõbusa tudengiga, kes ise pakkusid oma hääli, miks siis mitte neile õlut anda. Minu häältekogumist see ei mõjutanud, mul oli kaks arstitudengit, kes korjasid häälte jaoks sõpruskonna kokku, ise andsin paarile sõbrale Atlantise pileteid.”

Tund varem Pirogovis KE-lt nelipaki saanud pikajuukseline noormees on samuti sõpradega raamatukogu ette jõudnud. Neid kõnetab pruunile Toyotale nõjatunud Tabula Rasa kandidaat Hanno Nilov. Nilovil on hunnik hääli koos ja ta tunneb end kindlalt, kuid... Nilov räägib auto juures peatunud kolme noormehega, kapotil istuvad muheda näoga Vahur Valdna EPMÜ esindusest ja Arne Otter. Poisid Pirogovist sirutavad käed rahakottide järele, kuid sel hetkel näikse Nilov märkavat talle suunatud objektiivi.

Kohates raha otsinud noormehi taas alles Pirogovis, saab selgeks, mis salapärane tehing veerand tundi enne valimispunktide sulgemist aset leidis: Tabula “Kõik müügiks” Rasa äritses alandatud hinnaga maha valimispropagandast üle jäänud õlut.