IRL-il on rasked ajad. Toetusprotsent pole üldse kiita ning kuigi esimees Margus Tsahkna üritab põhikirja muuta, on tal tugevaid vastaseid. Samas Euroopas läheb konservatiividel väga hästi. Miks siis IRL Eestis kehvas seisus on?

Euroopa konservatiivide Malta kongress näitab, et Eestil on vaja IRL-i taolist parteid, sest oleme ikkagi Euroopa mootor või väga arvestatav jõud. Iroonia on olnud selles, et kuuest Eesti europarlamendi saadikust vaid üks on kuulunud Euroopa rahvapartei koosseisu, kuid samas on see väga palju aidanud. Eestile oleks väga suur kaotus, kui IRL-il ei oleks seda sidet Euroopa rahvaparteiga.

Ma arvan, et tegelikult pole see IRL-i kriis, vaid üleüldine demokraatia kriis. See algab sellest, et poliitilised parteid ja liidrid toovad kingitusi. Keegi on öelnud, et demokraatia kriis hakkas sellest peale, kui valijate grupid said aru, et igal valimisel oli neil võimalik hääletada rohkem raha oma grupile, aga mitte ühiskonnale tervikuna.

Selline hoiak, et valimised on justkui jõulueelne kingituste jagamine, pole õige. Miski ei asenda kodanikuühiskonda ja nende enda algatust. Ja ma arvan, et see on meie parteide, sealhulgas IRL-i põhiküsimus.

Igal pool Euroopas on kuulda, et inimesed vaatavad poliitilisi erakondi ja juhtkonda kui midagi isoleeritut, kus hoolitsetakse iseenda taastootmise eest. Aga nad ei pööra tähelepanu rahvale. Seega on probleem kahepoolne – kodanikud ei saa olla riigi või Brüsseli sõltlased, kuid praegu on see levinud. Riiki vaadatakse kui lüpsilehma, peksupoissi ja kingituste tegijat või teenuste pakkujat, aga mitte, et riik, see oleme meie.

Kodanik ei tohiks loovutada enam kui poolt oma iseseisvast toimetulekust ja otsustusvõimest riigile ja avalikele institutsioonidele. Aga nii on läinud ja see probleem on kõigil ees.
Väljapääs on minu meelest ikka selles – see on halb väljend ja korratud -, et räägime asjadest ausalt. Vaja on värsket rutiinist väljumist.

Enda taastootmine ei ole väljapääs. Taustal on veel teine asi, et Eesti vajab uut narratiivi või eesmärki.

Kas teil on mõned ideed, mida IRL saaks enda päästmiseks välja pakkuda?

Tsahkna eesmärk kaks aastat tagasi, kui ta valiti, oli väga selge. Lõpetada niisugune sisemine jõukatsumine sellega, et vältida hääletamise blokke, kus suuremate kohtumiste ajal tuuakse lihtsalt passiivsed liikmed kohale ja tagatakse siis mugav ülekaal. Selle järgi vaibuvad asjad kuni järgmise otsustushetkeni. Kusjuures ei pingutata, et teha tööd.

Meie probleem on selles, kuidas tõmbame kaasa oma liikmeid, kelle potentsiaal on väga suur. On arvestatavaid jõude, kes on valmis IRL-i põhiliste eesmärkide nimel kaasa lööma. Aga põhiküsimus on see, et kui tuleb selline inimene, siis kuidas teda kasutada, et ta ei muutuks lihtsalt üheks kruviks hääletusmasinas.

Me peaksime ka muutma oma koosolekud elavateks. Olen just mitte väga sage osaleja eestseisuse koosolekutel, aga see mulje on tegelikult masendav. Igaüks vaatab oma arvutisse või nutitelefoni. Mina jätaks selliste koosolekute puhul kõik arvutid ja telefonid teise ruumi, et läheks kiiremini ja inimesed räägiksid üksteisega, mitte läbi satelliitide.

See on kuidagi kujundlik, kuid tähtis on, et inimesed räägiksid otse oma probleemidest, et ei oleks niisugust varjatud telgitaguseid intriige ja arvestusi, kes kellega ja kellel on rohkem hääli. Häälte hulk ei otsusta midagi, otsustab kvaliteet.

Lõppude lõpuks taandub poliitika ühele põhimõttele, nagu ärigi – see on ausus, kas oled usaldusväärne või sa ei ole.

Üleval on taas küsimus esimehest. Tsahkna üritab viimaks põhikirja muuta, aga tundub natuke ultimatiivselt, et kui saab oma tahtmise siis jääb esimeheks, kui mitte siis vist tuleb uus leida. Kas parteile oleks parem, et ta veaks ikka teid vaimisteni ära või tuleks veel juhti vahetada?

Ma usun, et juhi vahetust ei ole vaja, Minu meelest on Tsahkna väga pühendunud. Mina saan aru, et ta on üks juhte, kes on kõige enam kohal käinud ja vaeva näinud. Tema praegune probleem on see, et kuidas murda see mugav suluseis erakonna tipus ja selleks viia ellu kahe aasta eest esitatud plaan. Ma usun, et see võiks töötada, ma ei eelda tingimata juhivahetust ega näe mõtet seda enne kohalikke valimisi teha. Viimastel kohalikel valimistel IRL saavutas väga hea tulemuse, väljapool Tallinna on meil kõige rohkem kohalikke juhte.

Kõige tähtsam on ikka see, et partei saab oma vereringe käima ja kopsud värsket õhku täis. See tähendab, et partei sees hakkab elu liikuma. Ja nagu ma ütlesin, see pole IRL-i probleem. Ega siis näiteks Vabaerakonnal pole ka millegagi kiidelda. Vaevalt, et nende toetus hakkab kasvama.

Kas see tähendab, et teie meelest peaks IRL ja Vabaerakond ühinema?

Jah, siin ma usun, et on mõlemapoolne vastutus. IRL on alati valmis olnud tihedamaks koostööks. Aga seal on ka eri gruppe ja neil on oma suurkogu ees järgmisel kuul. Tegelikult oleme avatud koostööks kõigi mõtlevate jõududega. Ja näiteks IRL-i osa praeguses koalitsioonis on eriti oluline, sest me oleme tagatis kodakondsuspoliitikale ja niisugustele küsimustele.

Mainisite alguses, et praeguse poliitika hädad on tulnud sellest, et rahvas ootab poliitikutelt kingitusi. Kui meenutada paari viimast IRL-i kampaaniat, siis oli sealgi selliseid elemente, et tehti küsitlus, "anna teada, mis tahad, me siis anname" ning jagati kotte ja muid asju. Kas IRL peaks ka niisugusest koti- ja nännikampaaniast loobuma?

Ma usun küll. Poliitika on pika vinnaga asi, poliitikat ei tehta ühest valimisest teiseni. Riigimehelik suhtumine tähendab alati pikka perspektiivi. Ja see pole mitte üksnes praegu IRL-i küsimus vaid kõigi Eesti poliitikute ja ühiskonna küsimus – peavad olema teatud põhimõtted või arusaamad, mille üle ei vaielda või mida ei kasutata valimiseelseks propagandaks ja häälte hoidmiseks. Seda on kõigile vaja.

Aga ma olen nõus, et on aeg ka rääkida ka sellest, mida me ei saa teha.