Tulviste: Meri on endiselt president

 (43)
Peeter Tulviste

Presidendikandidaatidest tunnustab Lennart Meri lahkumiskõnet kõige enam Peeter Tulviste, Peeter Kreitzberg ja Toomas Savi viitavad taktitundeliselt mõningatele küsitavustele.

Isamaaliidu presidendikandidaadi Peeter Tulviste sõnul oli Meri lahkumiskõne peetud tuntud headuses. “Armastan ikka öelda, et Meri on meid kõnedega ära hellitanud, neid riigipäid, kes niimoodi kõneleda oskavad, on vähe.”

Arnold Rüütli avalik tunnustamine Meri poolt on Tulviste sõnul ainus mõeldav suhtumisviis, mitte ainult ametist lahkuva presidendi, vaid kõigi Eesti elanike poolt. “See näitab lojaalsust põhiseadusele ja riiklikele institutsioonidele,” tähendas Tulviste.

Tulviste hinnangul ei saa kõnest lugeda välja seda, et Meri tahaks oma autoriteediga osa presidendirollist Rüütlilt ära võtta. “Tsiviliseeritud maailma komme on, et ametist lahkunud presidenti nimetatakse elu lõpuni presidendiks ja ametis olevat presidenti vabariigi presidendiks,” rääkis Tulviste BNS-ile.

Tavaline on Tulviste sõnul, et riigi endised presidendid asuvad tööle mõnda rahvusvahelisse organisatsiooni või välismaale loenguid pidama. “Meri näitas, et ei kavatse täielikult kõrvale tõmbuda ja minu meelest on see väga õige,” lausus Tulviste.

Ta märkis, et Meri ehitas Eesti presidendi institutsiooni üles väga huvitavana, kuigi põhiseaduses on presidendile pühendatud häbematult vähe. “Usun, et Meri ehitab üles ka ekspresidendi institutsiooni Eestis,” arvas Tulviste.

Keskerakonna presidendikandidaat Peeter Kreitzberg ütles BNS-ile Meri kõnet kommenteerides, et nõustub väitega poliitikute ja rahva dialoogi nõrkuse kohta. “Ütleksin, et see koosneb paljudest monoloogidest.”

Erakondade mandaat esindada rahvast riigikogus või valitsuses on Kreitzbergi hinnangul kindlasti nõrgaks jäänud. “See ei tulene aga mitte erakondade vähesusest, vaid vastupidi — nende paljususest, hajuvast vastutusest. Uute, võistlevate sõprusgruppide lisandumine vanadele, vanade loosungite all, vanade tegijate läbi — ei pruugi läbimurret tekitada.”

Kindlasti tuleb Kreitzbergi sõnul nõustuda lahkuva presidendiga ka selles, et teerull ei ole integratsiooni tööriist. “Mitte ainult poliitikas, aga ma tahaksin kindlasti lisada — vaimuelus tervikuna,” lisas ta.

Kreitzberg rääkis, et tõusiklikkus, mida Meri näeb just tekkivat, sai alguse ju kohe koos Eesti iseseisvusega ja arenes Meri enda silme all. Ta nentis, et olulisem on aga asja teine pool — tohutu hulk vaeseid, kelle arvukus ületab tõusikuid kümneid kordi, kelle side Eesti riiklusega on pidevalt nõrgenemas.

Kreitzberg viitas Mati Hindile, kes on juhtinud tähelepanu solidaarsuse puudumisele ja hedonistliku elustiili üha noorenevatele järgijatele. Kreitzberg lisas, et talle meeldib Meri üleskutse toetuda teadlastele ja õpetajatele.

“Pole aga raske näha, et need pole ainult igas Sirbis kirjutavad Mihkel Mutt, Mati Unt ja kõikjal avaldatav Enn Soosaar või mustvalge Hando Runnel,” tõdes Kreitzberg. “Need on ka väga murelik ja terava sotsiaalse närviga Mati Hint ja Jaan Kaplinski või ka Peeter Liiv. Nende nägemused Eesti probleemidest ja lahendustest on sageli erinevad.”

Ametist lahkumise puhul peetud pöördumine oli Kreitzbergi hinnangul ladus ja pretendeeris valgustuslikkusele nagu enamik Meri kõnedest. “Poliitiliseks mõjuks nii vajalik reljeefsus, et mitte öelda mustvalge tarkus. Samas mõndagi üleglorifitseeriv — näiteks hinnang riigipea rollile. Riigipea vastupidi valitsusele ja riigikogule ei mõtle mitte ainult valimistest valimisteni, vaid üle selle, lähtudes vaid riigi vajadustest.”

Kreitzberg sõnas, et Meri oskab jätta ühesuse muljet seal, kus ühesus puudub.

Reformierakonna presidendikandidaat riigikogu esimees Toomas Savi nentis, et kui Lennart Meri telepöördumises rahva poole ütles, et ei kavatse teha poliitilist testamenti, siis esmaspäeval riigikogus peetud kõne mingil määral selleks siiski on. “See kõne võtab kokku Lennart Meri üheksa-aastase presidendiksolemise kreedo — julgeolek, järjepidevus ja veel kord julgeolek.”