Tuhandeid sundüürnikke ähvardab väljakolimine

 (692)
Sundüürnikega maja
Foto: DELFI

Umbes pooled Eesti 5000 sundüürnikust kaotavad selle aasta jooksul oma privileegid ning neid ähvardab oht senisest kodust välja kolida, sest soodustust lubanud kolmeteistaastane tähtaeg hoone õigusjärgsele omanikule tagastamisest saab läbi.

Kui kolmteist aastat hoone tagastamisest möödub, tekib omanikul õigus näiteks lõpetada seniste sundüürnikega üürileping või küsida endale meelepärane üürisumma, kirjutab Eesti Päevaleht.

“Seni on tähtaega mitu korda pikendatud, aga praegu pole näha, et seda veel kord tehtaks,” selgitas Eesti omanike keskliidu juhatuse liige Tiit Ulas. “Praegune koalitsioon küll ei pikenda. Tegelikult oli ka eelmisel valitsusel teada, mis juhtuma hakkab, ning ka nemad ei astunud selles suunas samme,” rääkis ta.

Sundüürnikke on üle Eesti kokku kuni 5000, lõviosa neist elab just Tallinnas. Kuna omandireform algas 1990-ndate alguses ning saavutas kõrgpunkti just 1990-ndate keskel, siis saabki tänavu paljudel sellest kolmteist aastat täis. Paljudel sai juba eelmisel aastal.

“Minu hinnangul lõpeb sundüürniku seis tänavu neist vähemalt pooltel ning siis ei saa nad enam rääkida neile kehtivatest soodustustest,” ütles Ulas. “Kui omanik ütleb, et nõutud aastad on möödas, ning ta tahaks korterit näiteks enda pere otstarbeks, siis pole endisel sundüürnikul alust vastu vaielda.”

Kõige rohkem Tallinna sundüürnikke elab kesklinnas ja neist paljud satuvad üürilepingu lõppedes väga raskesse seisu, kuna munitsipaalpindu veel napib ning omanikud soovivad oma kinnisvara vabaks saada. Kesklinna valitsuse elamumajandusosakonnas oli detsembri seisuga registreeritud üle 900 avalduse munitsipaalpinna saamiseks.

Jaanuari lõpus ning veebruaris otsustab komisjon, kuidas nende vahel ära jagada 116 Loopealse munitsipaalmajade korterit. Aasta teisel poolel saab kesklinn heal juhul veel sama palju kortereid, ent ka sellest ei piisa, et kõik soovijad uue pinna saaks. “Kõigi aastate tegematajätmisi ei lahendata ka sellel aastal,” nentis kesklinna vanema asetäitja Jüri Lump.

Üks neist, kes soovivad Loopealsele ühetoalist korterit, on praegu Kadriorus elav Arma Resev. Resevi jaoks täitus tähtaeg juba eelmisel juulil ning seejärel õnnestus tal lepingut pikendada vaid märgatava üürihinna tõusuga nõustudes. Selle aasta jaanuarist peab ta üüri maksma 4800 krooni kuus ning kuna ainult pensionist selleks ei piisa, läks proua uuesti tööle. “Tervis on veel küllalt hea ja mäluga on ka kõik korras. Nii et ma ei tunne, et peaksin ainult kodus pöidlaid veeretama,” rääkis Resev.

Hoolimata sellest, et ta on esitanud kokku juba 15 avaldust eri munitsipaalpindade saamiseks, pole õnn talle seni veel naeratanud. Oma majas ongi ta viimane allesjäänud sundüürnik.

Samamoodi on raskesse seisu sattunud kunstiakadeemia professor Anu Juurak. Temal õnnestus 1991. aastal vahetada kahe korteri vastu üks 175 ruutmeetri suurune korter Tatari tänaval asuvas ligi sajandivanuses majas. Maja tagastati Austraalias elavale väliseestlasele küll vähem kui aasta tagasi, ent sellegipoolest asus omaniku esindaja kiiresti märku andma, et senised sundüürnikud pole enam teretulnud. “Üürihinda sooviti kiiresti tõsta 15 000 kroonile, ent õnneks otsustas üürikomisjon meie kasuks,” rääkis Juurak, kuid lisas, et omanik kaebas selle otsuse kohe edasi.

“Igast märgist on näha, et meid siin enam ei soovita,” selgitas Juurak. Tema sõnul oleks nende perele parim lahendus see, kui saaks korteri soodustingimustel välja osta, sest suures korteris on nad remondile kulutanud väga palju raha.

Tallinna üürikomisjoni on viimase poole aasta jooksul laekunud märksa sagedamini kaebusi nii sundüürnikelt kui ka üürileandjatelt kui varem.

“Põhjuseks on 13-aastaste tähtaegade saabumine,” kinnitas üürikomisjoni liige Kaja Tassa ning lisas, et põhiprobleemiks on ühelt poolt kaebajate mure lepingu pikendamise pärast ning teiselt poolt üürniku kohustus üüripind vabastada.

Üürikomisjon peab istungeid kahel päeval nädalas, kui aga kaebus praegu esitada, siis hakatakse seda arutama alles märtsis. Kas otsused kalduvad enamasti sundüürniku või üürileandja poole, ei osanud Tassa täpsustada. “See sõltub väga paljudest asjaoludest,” nentis ta.

Tallinna elamumajandusameti andmetel on tagastatud eluruumide üürnikuna ennast kokku arvele võtnud 1558 inimest, koos pereliikmetega on see arv 3617. Neist 1558 arvele võtnuist rohkem kui tuhande elupind tagastati omanikule just 1994. ja 1995. aastal ehk 13 aastat tagasi.

Evelyn Sepp — sundüürnike õiguste kaitsja

On väga kahetsusväärne, et koduõigus Eestis on midagi, mis pole seadusega kaitstud ja mille puhul ei võeta täitmiseks seda, millest omandireformi aluste seadus algusest peale lähtus. Seetõttu arvan, et tähtaja edasilükkamine ei ole lahendus, vaid annaks taas võimaluse poliitiliselt lahenduse otsimisest eemale hoida.

Mis saab edasi? Riigil tuleb vastavalt seadusele eraldada omavalitsustele raha, et lahendada selliste inimeste koduprobleemid. Siinkohal ei maksaks pakkuda kohta öömajas ega mõelda sellest kui lahendusest. On selge, et omavalitsused ei peaks selliseid programme vaid oma rahakoti arvel täitma. See on teise tausta ja põhjustega probleem, mitte tüüpiline sotsiaalabi, nagu Reformierakond seda näha tahab.

Tallinnal on oma nn 5000 korteri programm ja riigikogus valmistame ette ka seaduse projekti, millega tuleme välja lähema kuu-paari jooksul.

Probleem pole mitte niivõrd puuduvates seadustes kui selles, et olemasolevaid ei täideta. Varem selleks kogutud ja eraldatud raha on sageli läinud muude kulude katteks.

Refereeritud artikli originaaltekst Eesti Päevaleht Onlines