Mis meenub, kui vaatate tagasi aastale 2012?

Aasta 2012 oli minu jaoks keeruline, nii nagu eelmisedki ja järgmised: palju tegemist, mitte vähe väljakutseid. Ma ei salli väljendit: probleem. Olen sel aastal enam kui varem mõelnud ennast ümbritsevate inimeste tervisele, mitmed head inimesed, kes on vahest endast liiga palju andnud, lamavad täna haigevoodis või on sealt just tõusnud. Mõtlen teie peale iga päev, saage terveks ja hoidke end, palun! Me vajame teid.

Mis oli aasta kõige positiivsem ja kõige negatiivsem sündmus?

Ei oleks aus, kui ma ei ütleks, et minu aasta sündmus on Tartu Ülikooli Narva Kolledži uus maja Raekoja platsil Narvas. Meil õnnestus üheskoos rahastaja, arhitektide, sisekujundaja ja ehitajatega kinkida Narvale midagi erilist. Tulge ja saage Narvas meie aasta sündmusest 2012 osa, vaadake ise üle.

Negatiivsed sündmused ei kuulu jõuluajal meenutamisele, ent me kõik teame, et Narvas tapeti sel aastal väike Varvara ja uppus 11-aastane Olga ning üks väike tüdruk kaotas kesise arstiabi tõttu käe. Narvast lahkub igal aastal elamast vähemalt tuhat inimest. See olukord peab muutuma.

Millised on plaanid järgmiseks aastaks?

Julgelt mõelda on vahva, see annab jõudu. Plaanis on raamat "Minu Narva". Plaanis on lõpuks ometi puhata ja pühenduda mõneks ajaks oma lähedastele. Seda ma küll luban siinkohal.

Oma igapäevaelus pean seisma võimalikult kvaliteetse kõrghariduse eest Narva kolledžis ja hea hariduse eest Ida-Virumaal. Luban ka siia panustada aega ja jõudu.

Mõned põnevad plaanid peavad ka kindlasti olema. See annab argipäevaks jõu. Olen lubanud, et püüan Narva rajada karuselli, et lastel ja külaliste lastel oleks lõbus. Kui on lubatud, tuleb teha. Oleme kolleegidega lubanud kutsuda Eesti lapsi Eesti Vabariigi 95. aastapäeva puhul Narva külla. Kolmas idee on jõululaat Narva Raekoja platsil. Eesti muusika ja köök peavad Narva jõudma. See on kultuuri väljapaistvaim osa. Rohkem ei julge plaane välja käia, vahest ei jõua ellu viia.

Kuidas hindate praegu Eesti ühiskonnas toimuvat?

Mööduvat aastat jäävad minu jaoks meenutama poliitikute, ka riigikogu liikmete piinlikkust väljendavad, aga kahjuks tihti ka üleolevad näoilmed ja jutud. Kummalisevõitu, ja seda on pehmelt öeldud, lugusid on Eesti elus väga palju. Kõige enam on mul kahju, et inimesed ei usu nendesse, kelle poolt nad on valimistel hääletanud. Olen samas täiesti kindel, et suur osa poliitikutest ja kõrgetest ametnikest teeb oma tööd südamega. Inimeste ebakindlus tuleviku ees aga pidurdab kahjuks Eesti edasi liikumist.

Jutud halvast elust on minu meelest liialdatud. Tsiteerides halba elu elavaid: “Ma sõidan oma autoga oma korterist oma suvilasse ja elan halvasti.“ Halva elu juttu ajavad tihti need, kel pole häda midagi. Kahjuks on me ümber palju neid, kel on keeruline, kes on haiged, kelle lapsed on haiged. Ja nemad ei vaja meie tuge mitte ainult jõuluajal. Jõul võiks Eestis olla igapäevane, ka märtsis, ka juunis, ka septembris. Need, kellel on, on kohustatud ka andma. Nii on kord elu seatud.

Te saite tänavu Luukase missioonipreemia ja IRL aasta tegija tiitli. Kuidas need on teid mõjutanud?

Kaks tiitlit ei jäänud kolmandata: olen ka ajakirja "Elukiri" aasta tegija. Ma usun, et kõigile meist meeldib tunnustus. Mulle meeldib ka, väga, aga sel aastal on seda kindlasti jagunud üle normi. Olen tänulik ja teen tulevikuplaane vaatamata sellele, et mõnel hetkel on tundunud: minu elutöö on tehtud ja laske mul hingata. Võtan tunnustust kokkuvõttes kui teatavat avanssi ja olen kõigile inimestele, kellega elan ja töötan kõrvuti, siiralt tänulik. Iga päev heidan pilgu veel ühele tunnustusele: Narva kolledži üliõpilased kinkisid mulle šokolaadist Oscari parima osatäitmise eest filmis "Tartu Ülikooli Narva Kolledž". Ka seda tiitlit ei ole olnud lihtne teenida.