Kallid Eesti sõbrad!

Minus tekitas imestust mõne Eesti ühiskonnategelase algatus jäädvustada mälestusmärgiga Boriss Jeltsini panus Eesti iseseisvuse taastamisse.

Kas ei peaks pigem rääkima tõtt selle kohta, kes hoidis tegelikult ära verise stsenaariumi teostumise Eestis? Ma pean silmas Džohhar Dudajevit. Silmapaistev Eesti poliitik ja tšetšeeni rahva sõber Andres Herkel ütles 2011. aasta 6. septembril Tšetšeeni Vabariigi Itškeeria 20. aastapäeva puhul: "Kahekümne aasta tagustele sündmustele mõeldes maksab ilmselt mõelda ka sellele, milline oli tollal Tartus lennuväebaasi juhtinud kindrali roll nõukogude relvajõudude mittesekkumises Eesti iseseisvuspüüdlustesse. Meil igatahes vedas tolle tšetšeeni rahvusest kindraliga!”

1993. aastast alates olin ma Džohhar Dudajevi peaesindaja Eestis.
Vene Föderatsiooni presidendi ja sõjajõudude ülemjuhatajana kirjutas Boriss Jeltsin alla käsule tappa Tšetšeeni Vabariigi Itškeeria esimene president.

Venemaa riigipea südametunnistusel on tšetšeeni rahva kallal toime pandud genotsiid.
Ainuüksi selle tõttu, et tšetšeeni rahvas tahtis kaitsta oma noort riiki, mis loodi muuseas eestlaste kogemuste najal, tabas teda ränk hoop tema vastu sõda alustanud impeeriumilt.

Sõjale õhutanud agressiivse impeeriumimeelse šovinismi nimetas Džohhar Dudajev “russismiks”, määratledes seda niiviisi: “Russism on inimvaenuliku ideoloogia erivorm, mis põhineb suurriiklikul šovinismil ning täielikul südametusel ja kõlblusetusel. Fašismi, rassismi ja natsionalismi senituntud vormidest erineb see iseäraliku julmusega nii inimeste kui ka looduse suhtes… Selle tegevusprintsiip on kõige ja kõikide hävitamine ehk põletatud maa taktika. See paistab silma maailmavalitsemismaania skisofreenilise vormiga. Seda valdab orjapsüühika ning see parasiteerib võltsajalool, okupeeritud territooriumidel ja rõhutud rahvastel. Russismi iseloomustab pidev poliitiline, õiguslik ja ideoloogiline terrorism.”

Ei ole möödunud kaht aastakümmetki, kui juba leidub inimesi, kes poliitika huvides ajalugu moonutavad. Kuid ma olen täiesti veendunud, et eesti rahvas seda algatust ei toeta.
“Tšetšeeni sõda” alustati president Jeltsini ametiajal. Just nimelt see pani alguse julmade karistussõdade ahelale rahvaste vastu, kes olid valinud iseseisvuse tee. Pärast lühikest vaherahu alustati samuti Jeltsini ajal “teist tšetšeeni sõda”. Tema surma järel jätkus see sõjaga Gruusia vastu, ja ei ole veel teada, kui kaugele ahel võib välja jõuda. Mälestusmärgi püstitamine koloniaalsõdade traditsiooni taaselustanud poliitikule on vääritu tegu maal, kellega koos tšetšeenid ja teised orjastatud rahvad võitlesid “teie ja meie vabaduse eest”.

Tšetšeeni Vabariigi Itškeeria esindaja Eestis
Imran Ahhajev