Üks neist inimestest, kes 1986. aasta 9. mail Jõhvi tsiviilkaitse polgu koosseisus Toilast katastroofipiirkonna poole teele asus, oli reservvanemleitnant Riho Breivel - praegune Ida-Viru maavanem.

Seoses oma tolleaegse kõrge ametikohaga, oleks Breivel võinud sellest ülesandest ka vabaks saada, kuid temal ei tulnud sellist mõtet isegi pähe. Tšernoboli katastroofitsoonis oli asi kaugel lõbust, kuid sellest hoolimata üritas Breivel ka seal toetada neid, kellel meel mõruks minema hakkas. Hea pillimehena lõi ta seal ansambli Laulvad Labidad (Поющие лопаты), mille nimi parodeeris tollast populaarset nõukogude ansamblit Laulvad Kitarrid (Поющие гитары).

Delfi Ida-Virumaa korrespondent küsis seoses läheneva aastapäeva ning loomulikult ka äsjase õnnetusega Jaapanis likvidaator Breivelilt mõned küsimused.

Avarii Tšernobõli tuumajaamas leidis aset 26. aprillil. Millal teie juhtunust teada saite?

Nõukogude Liidus ei teatatud sel päeval mitte midagi. Alles pärast seda, kui mõne päeva pärast meedias natukene vihjati, hakkasid paljud - nende seas ka mina - aimama, et on juhtunud midagi seoses radioaktiivse materjali lekkimisega. Kuid tragöödia tegelikust ulatusest sain teada alles siis, kui ma juba katastroofipiirkonda jõudsin. Ja olukorra ohtlikkust tajusin rongist väljudes ja sõites sündmuskohale läbi täiesti tühjade külade. See oli nagu dekoratsioon mingile katastroofifilmile. See hakkas kõige rohkem psüühika peale: majad, kus kõik on omal kohal - ainus, mida pole, on inimesed. Kuid mingit kabuhirmu siiski polnud. Sest radiatsioon on väga salakaval asi: tal ei ole värvi ega lõhna ning seda, mida ta endast kujutab, teadsid sa ainult teoreetiliselt. Valus ei ole, las minna siis. Pärast muidugi selgus, et mõnda meest enam ei ole. Olgu mälestus neist igavene.

Tollal poleks ma teilt julenud sellist küsimust küsida, kuid nüüd veerand sajandit hiljem... Kuidas teie hinnangul käitus Nõukogude Liit nende inimestega, keda kasutati sisuliselt katsejänestena radioaktiivses tulemöllus?

Kõige rohkem on kahju nendest inimestest, kes poleks tegelikult üldse pidanud sattuma selle nö sõjaväelise sundvärbamise alla. Ütlen otse: osade inimeste suhtes oli see genotsiid. Inimesed, kellel olid suured pered ja eriti noored, kellel ei olnud veel üldse lapsi. Pärast selgus, et labidatööle oli võetud isegi haigeid inimesi, kes ei käinud üldse sõjaväekohustuse alla, rääkimata siis tööst radioaktiivses tsoonis. Turvaliselt koju jäid need, kes olid eriti osavad või oskasid end "vabaks osta", kuid kes tihti oma sõjaliselt väljaõppelt olid just need, kes oleksid pidanud tegelema sellise avarii tagajärgede likvideerimisega. Tunnistan üles: tuumaõnnetuse ajal oli mul ainult üks laps. Kuid pärast Tšernobõlit ei hakanud ma pere suurendamise peale isegi mitte mõtlema.

Kas tänapäeva Eestis on probleeme seoses Tšernobõli veteranidele osutatava sotsiaalabiga?

Kui üldiselt rääkida, siis ei pööra riik piisavalt tähelepanu kõigile Tšernobõli veteranidele. Tõsi, mõned omavalitsused leiavad võimaluse aidata, näiteks tasuta bussisõidu näol. Ja muidugi üks asi, mis meie jaoks tehti, oli see, et lasti viis aastat varem pensionile minna. Mis puutub muudesse probleemi sotsiaalsetesse aspektidesse, siis saab muidugi alati paremini ja rohkem teha. Selle eest ka Tšernobõlis käinute ühendus võitleb. Me kohtusime näiteks eurosaadik Indrek Tarandiga ja rääkisime temaga, et on vaja vastavaid seadusi juba Euroopa Liidu tasemel.

Kuidas teie inimesena, kes on Tšernobõlis näinud, millise õudusega on radiatsiooni näol tegu, võtsite vastu äsjased hirmsad uudised Jaapani tuumaavariide kohta?

Tšernobõl ja Jaapani jaamad on erinevates kategooriates. Ma olen käinud tuumajaamades USAs ja Soomes ning olen tuttav asja tehnilise poolega. Teine asi on muidugi see, et nii Jaapanis kui ka Tšernobõlis juhtusid katastroofid, mis panevad mõtlema meie maailma hapruse peale. Viimati mõtlesin inimese hapruse peale öödel pärast tragöödiat Haapsalus, kus stiihia röövis elud süütutelt lastelt. Ühesõnaga, tuleb rohkem üksteise peale mõelda, ainult nii on võimalik üle elada ja võita ükskõik millist katastroofi.