Kreekast Eestisse ümberpaigutatud 19 inimesest kaks on pöördunud kohtusse, kuna nad pole rahul neile antud staatusega. Nimelt anti neile täiendav kaitse, mis tähendab, et neil on pagulastele antava kolmeaastase elamisloa asemel üheaastane elamisluba, kirjutas Tsahkna.

Kindlasti ei aita see kaasa ühiskonnas sallivuse ja solidaarsuse kasvatamisele nagu ka Euroopa Komisjoni ettepanek kehtestada 250 000 eurone pagulase solidaarsustrahv. Ma millegipärast ei usu, et need inimesed, keda me aitame, ise tulid ideele riik kohtusse kaevata. Sarnane käekiri on ka mujal Euroopa riikides levinud. Esimene Leetu ümberpaigutatud põgenik, keda pidulikult tervitati, andis kohe riigi kohtusse. Arvatavasti on see nn inimõiguste eest võitlevate organisatsioonide initsiatiiv, mis muuseas on suuresti rahastatud nende samade riikide poolt, mis põgenikke aitavad.

See, et me anname üheaastase elamisloa, ongi Eesti poliitika. Riigikogu karmistas mõned kuud tagasi IRLi ettepanekul põgenikepoliitikat, võttes ära üleliigsed sotsiaaltoetused ning kehtestas konkreetsed nõuded, mida Eestisse asunud põgenikud peavad järgima. Selleks on eelkõige eesti keele õpe ning lõimumine ja see, et enne Eestisse asumist peab kaitse saaja nõustuma meie reeglite täitmisega.

Idee on ju selles, et kui põgeniku koduriigis elukeskkond stabiliseerub, läheb ta tagasi. Samuti see, kui ta taotleb aasta möödudes elamisloa pikendamist, on riigil võimalus kontrollida, kas ta on kokkulepet täitnud. See teadmine, et kokkuleppe murdmisel või meie reeglite mittetäitmisel elamisluba ei pikendada, on ka kaitse saanule motivatsiooniks pingutada.

Kätt, mis sind toetab, ei ole tark hammustada. Eesti on tänaseks Euroopas üks eesrindlikumaid riike, kes on põgenike abistamisse panustanud. Arvan, et tuleb nüüd hoogu pisut maha tõmmata ning vaadata, kuidas meil kodus nende esimeste põgenikega minema hakkab.