„Esimene asi, mis tema puhul meenub, on otsusekindlus ja teatud mõttes jäärapäisus,“ ütles Velliste Delfile ja selgitas, et kõige kriitilisematel hetkedel, kui Nugisel tuli ülemnõukogu tööd juhatada ja korrale kutsuda ka interrinde inimesi, siis oskas ta seda teha väga osavalt.

„Kui vaja, hüppas peale nagu papinaelale nendele venelastest ülemnõukogu liikmetele, kes püüdsid veel päästa seda impeeriumi,“ lausus Velliste. „Ta oli omandanud nõukogudeaegse suurettevõtte juhi stiili ja kasutas seda suurepäraselt Eesti riigi huvides.“

Velliste sõnul oli Nugis kahtelmata väga pühendunud Eesti vabadusele ja iseseisvusele. „See oli Eestile hea õnn, et tema juhtus olema keerulisel ajal ülemnõukogu juhataja, sest seal oli kriitilisi hetki, kus tuli ennast sekundi pealt maksma panna,“ kõneles Velliste.

Väljaspool tõsist tööaega oli Nugis Velliste sõnul üsna joviaalne ja sõbralik ning väga hea huumorimeelega.

Velliste meenutas, et nende viimasel kohtumisel umbes aasta või poolteist tagasi, küsis ta Nugiselt mälestusteraamatu kohta. „Küsisin temalt, et kas ta kirjutab mälestuste raamatut ja ta ütles, et on näinud niisuguseid asju, mida ta ei taha avaldada,“ rääkis Velliste. „Ta kindlasti on näinud keerulistel aegadel hetki, mis on olulised ajaloo seisukohast, kuid millest ei taheta rääkida.“

Velliste oletas, et kui Nugis ei jõudnud oma mälestusi kirja panna, siis võib juhtuda, et ta viis need teadmised endaga kaasa.