Lille talus elav Lillemetsade pere märkas seda pika lõunamaareisi ette võtmata jätnud lindu oma kurepesas nädala algul. “Kolm ööd on ta siin olnud, tavaliselt tulebki pimedas,” ütles perenaine Järva Teatajale.

Eesti ornitoloogiaühingu valge–toonekure kavandi juht Margus Otsa teada kipub toonekurgi ikka siia ja sinna kauaks jääma, juba seepärastki, et nende arvukus on suur.

Ots räägib, et õige äralennu ajal — suurem osa läheb lõuna poole teele augusti lõpul, viimased jäävad septembrisse — võis kurg olla haige või vigane. “Looduses ju on nii, et kõik ei ela igavesti, vigased linnud paneb siis mõni röövloom nahka,” selgitas ta.

Sageli sünnib kõige suurem kahju Otsa meelest siis, kui talude juures pesitsevaid toonekurgi on inimesed hakanud huvi pärast toitma, et mis teeb. “Aga toonekurg harjub söötmisega ega lendagi enam ära, sest miks linnud lõunasse lendavad, ikka toitu otsima,” selgitas ta.

Ots hoiatas, et kui lind on juba ära kodustatud, tuleb teda ka elu lõpuni üleval pidada, nagu on teada üks juhtum Arkma lähistelt. “Ja toonekurg elab julgelt kolmkümmend aastat,” märkis ta.

Muuks kurgede äralennuga hilja peale jäämise põhjuseks nimetas Ots tänavust sooja sügist. “Toitu on küllaga, konni on veel näha ja hiiri on kõvasti.”

Ots ütles muretsejate lohutuseks, et kui nüüd öökülmad peale tulevad, ehk võtab Lille talu juures tiirutav toonekurg mõistuse pähe ja seab suuna ikka lõuna poole. “Tegelikult on toonekurg hästi vastupidav, võib nagu sookurgki ka 20-kraadise külma kuskil jõel koos partidega üle elada,” märkis ta.