Toomas Vint: Järvi muttatallamine jääb Reformierakonna hingele

 (252)
Vasakult: Olev Remsu, Toomas Vint
Foto: Andres Putting

Kunstnik ja kirjanik Toomas Vint leiab oma blogis, et Neeme Järvi vastu on korraldatud Nõukogude aega meenutav hävitusaktsioon.

„Nõukogude Liidus oli kombeks inimesi hävitada. Stalini ajal otse füüsiliselt, hiljem muututi leebemaks ja vastaliste (samuti emigreerunud muusikute!) nimi tallati sügavale porri, kusjuures tavaliselt võtsid tööliste ja talupoegade esindajad vihaselt sõna ning rääkisid, millise jälgi tegelasega meil tegemist on,“ meenutab Vint.

„Seegi kord — kuid Eesti vabariigis — algas Neeme Järvi hävitusaktsioon palganumbrite lekitamisega ajakirjandusele, mis tegi üleöö senisest suurkujust rahva silmis ahne meretaguse peletise. Aktsiooni nõukogulikuks jätkuks oli eile Postimees Online’is rahvameelse kirjaniku artikkel „Mõõdutundeta kuulsus“, millele lisandus veel raevukas lugejakiri. Inimene, kelle panus eesti kultuuri jaoks on hindamatu, oli nüüd rahva silmis lõplikult häbistatud,“ jätkab ta oma blogisissekannet.

Toomas Vindi sõnul meenus talle nende sündmuste taustal, et eelmise aasta kevadel toimus samalaadne hävitusaktsioon. „Ajakirjandusele lekitati kirjanike pöördumine, kus räägiti kirjanikupalgast ja sotsiaalsetest tagatistest kirjanikele. Rahvas sattus raevu: muidusööjad tahavad maksumaksja raha raisata. Mõne päeva jooksul muutus kunagine paljulugev ja kirjandust armastav rahvas kirjanikke vihkavaks rahvaks,“ kirjeldab ta.

„Seejärel sai kultuurikulutusi innukalt kärpiva erakonna kultuuriminister jälle rahulikult magada — rahvas näitas, et soovib valida just neid, kes kirjanduse peale raha ei raiska. Ma usun, et nüüd ollakse kindlad, et eelseisvatel riigikogu valimistel valitakse eelkõige erakonda, kes „Järvi-sugusele ülbikule“ hiigelhonorare ei maksa,“ märgib Vint.

„Ma ei oska aimatagi, kes kultuuriministeeriumis säherdusi nõukaaegseid võtteid armastab, kuid vastutus Järvi vastutustundetu mutta tallamise eest jääb erakonna kanda, kelle ridadesse seekordne kultuuriminister kuulub. Kultuuriminister ise on ju tore tädike, kes siis, kui tuju tuleb, juhatab laulupeol ühendkoore ja ootab ikka kannatamatult järjekordset Arterit, et seda õhinal kaanest kaaneni läbi lugeda,“ nendib Vint.