Toomas Verrev: Hoorad, sulid ja sahkerdajad

Täna, kus valimised taas kord õnneks seljataga, analüüsitakse kusagil tagatubades hääli, keegi peab end võitjaks ja keegi kaotajaks. Räägitakse ja spekuleeritakse, et milline partei või niisama poliitiline rakuke kõige rohkem võitis, vaieldakse ning kindlasti hakatakse ka kaebama ja protsessima, nagu siinmail kombeks. Selle asemel võiks aga korra ka suuremat pilti vaadata.

Nimelt seda, et pea pooled valimisõigusega kodanikest, nagu alati, valimas ei käinud. See on minu meelest palju olulisem küsimus, kui see, et keegi sai paar häält rohkem või vähem. Kui valimas käib napilt üle poole valijatest, siis ei saa rääkida rahva võimust kui sellisest.

Loomulikult ei saa, ega ka tohi, kedagi sundida minna valima. Paljud aga et tee seda vaid sellepärast, et ollakse tüdinenud sellest jamast, mida valimisteks, eriti valimiskampaaniaks nimetatakse. Mind on sageli üllatanud (noor)poliitikute mõttemaailm. Nad muidu nii madalalaubalised ei olegi, kuid suudavad maailma jagada vaid Kesk- või Reformierakonna valijateks. Kusjuures nende kahe partei programmid on suhteliselt sarnased. Loomulikult ei koosne partei vaid programmist, kuid kui küsida tänaval suvalise inimese käest, siis enamik ei määratle end ei ühe ega teise partei pimeda jürngrina.

Eesti rahvasuus on ütlus: „Ära sitta puudu, läheb haisema“. Ning see on ka põhjus, miks sajad tuhanded ei täida oma „demokraatliku kohust“ ja valimas ei käi. Sest vaadake vaid hetkeks neid valimisdebatte. Üks jõuk heidab ette, et teised on midagi valesti või pahasti teinud. Selle peale vastavad teised, et aga esimesed on veel rohkem paha- või väärtegusid teinud. Ehk siis mõtlev inimene saab aru, et võta üht ja viska teist. Üks sitt puha, nagu ütles vahva sõdur Šveik, kõik kes end hoorana valimiseks välja pakuvad on nad ühtmoodi sulid ja sahkerdajad.

Milleks siis üldse minna vanasse koolimajja ID kaardiga vehkima? Jääb mulje, et täna on valimistest saanud vaid mingi kliki projekt. Umbes nagu „ühised püüdlused“ euro kasutuselevõtuks ning Eurovisiooni lauluvõistlus.

Kinnisvaraarendajatele on loomulikult oluline, kes pukis on ja detailplaneeinguid kinkekaartide eest kinnitab, kuid tavainimese jaoks ei muutu tegelikult midagi. Tänavad on ikkagi sellised nagu nad on ja see, kas 15 aasta pärast saab trammiga Muugale sõita, ei huvita tegelikult lihtsat linnakodanikku, kel argimuresidki enam kui küll.

Hoolimata sellest, kas linnapea eelistab kollast salli või võrreldakse teda ninasarvikuga, päike tõuseb ikkagi idast ja laskub läänes, talvel on lund natukene rohkem ja suvel üldse mitte. Pealegi meil valmiste puhul tegemist nii-öelda võida-võida situatsiooniga – midagi halba ei taha teha ükski partei, head aga kõik. Välja kukub see kõik loomulikult nagu alati, kuid rahva mälu on ju teadupärast lühike.

Need valmiskomisjonide esimehed ja muud, kes ütlevad, et inimesel, kes valimas ei käi, ei ole hiljem midagi vinguda, mõelgu korra, mida suust välja ajavad. Sest tõesti võib juhtuda, et ühel hetkel otsustab ka see osa ühiskonnast, kes täna valimas ei käi, et peaks ka veidi Eesti elu paremaks tüürima. Kindlasti ei hakka see pool aga tobedaid irvitavate lõustadega plakateid linnapeale kleepima, vaid süsteemi lammutama nii, et pilpad lendavad.

Tore oleks, kui aga rahva teenrid muudaksid veidi oma suhtumist ja asjad niikaugele ei läheks. Sest parem on mängida demokraatiat, kui elada diktatuuris.