Toomas Hendrik Ilves: mittemõistmist, kohati ka põlgust ja viha on Eestis liiga palju. Aga see ei kehti vaid eestlaste ja venelaste omavaheliste suhete kohta
President Toomas Hendrik Ilves meenutab 2014. aastal antud intervjuud, kus rääkis pronksiöö kogemustest ja sellest tehtud järeldustest. Homme meenub kümme aastat pronksiööst.
Delfi avaldab Ilvese postituse täismahus:
Seitse aastat pärast pronksiööd, veebruaris 2014 ilmus Olari Koppeli intervjuu minuga artiklikogumikus "Govorit glava gosudarstva" ("Räägib riigipea"). Seal on ka selline koht: milliseid järeldusi tegite nn pronksiöö kogemusest ise ja mida õppis sellest Eesti riik?
Järeldusi saab siit teha muidugi mitmeid. Esiteks avastasid need, keda Eesti riigi olemasolu mingil põhjusel häirib, et oleme päris sitke vastane, kes ka seniolematus ja kriitilises olukorras ohtudele päris oskuslikult reageerib. Paaril päeval oli vaatepilt tänavatel küll vilets, ent pärast seda sujusid kõik Eesti kasuks. Eesti rahvas tõestas oma valdavas enamuses, nii eestlased, venelased kui teised, et märatsejatele samasuguse vägivallaga ei vastata. Politseil oli raske, ent nad said tööga hakkama.
Teiseks tõestas meie kohtusüsteem oma sõltumatust, kui mõistis märatsemise väidetavad organisaatorid kogutud tõendite ebapiisavuse tõttu õigeks. See tekitas küll avalikkuses ränka meelepaha, aga iga demokraatliku riigi kohus saab töötada vaid esitatud süüdistuste, kogutud tõendite ja kehtivate seaduste raames. Riigid, kus kohus täidab võimul olijate ja nende valijate poliitilist tahet, ei ole vabad riigid.
Kolmandaks leidis kinnitust tõsiasi, et mõni lendu saadetud ese võib osutuda bumerangiks. Eestit tabanud küberrünnakud käivitasid tõsise ja siiani kestva rahvusvahelise ja väga sisulise arutelu küberkaitse kui julgeolekumeetme üle. Muude asjade hulgas tõi see Tallinnasse NATO küberkaitsekeskuse ehk tegeliku ja tõelise "NATO baasi", mis lõppkokkuvõttes vaieldamatult suurendab nii Eesti kui meie liitlaste julgeolekut. Ma kahtlen, et rünnakute algatajatele ja toetajatele seesugune tulemus meeltmööda on.
Ja lõpetuseks – juhtunu andis Eesti ühiskonnale, sealhulgas poliitikutele ja teadlastele tõsise võimaluse analüüsida erinevate rahvusgruppide vahelisi suhteid, samuti kõiki neid poliitikaid, mida on kavandatud võimalike erimeelsuste ja pingete maandamiseks. Mittemõistmist, kohati ka põlgust ja viha on Eestis liiga palju. Aga see ei kehti vaid eestlaste ja venelaste omavaheliste suhete kohta.
