Toomas Hendrik Ilves: millist Eestit me tahame?

President Toomas Hendrik Ilves esitab Facebookis küsimuse selle kohta, millist Eestit me soovime ja keda me selles Eestis kaitseme.

Avaldame Ilvese postituse täismahus:

"Millist Eestit me tahame?

Et igal inimesel Eestis on vaba voli jääda iseendaks. Igal inimesel siin on õigus vabadusele ja vabaduse viljadele, oma arvamustele ja tõekspidamistele, ka siis, kui need erinevad sinu enda arvamustest ja tõekspidamistest.

Eestit kaitsevad, viivad edasi ja viivad maailma meie omad inimesed. Ja nüüd peamegi endalt küsima, olukorras, kus teised meid kaitsevad ja oleme neile omad, siis kes on meie omad, keda meie kaitseme?

2015. aastal Kärdlas peetud Võidupüha kõnes rääkisin nii:

Meie ajalugu iseseisva riigina algas teiste solidaarsuse toel.

Vabadussõja alguses saabus Tallinna reidile detsembris 1918 Suurbritannia laevastik See oli välisriikide esimene abi Eestile Vabadussõjas. Sõjas, kus hukkus kokku 111 Briti sõjaväelast.
Detsembris 1918 saabus Tallinna esimene salk Soome vabatahtlikke. Kokku võitles Vabadussõja ajal Eesti rahvaväes viis tuhat Soome vabatahtlikku.

Aprillis 1919 saabus Eestisse Taani vabatahtlike rood.

NATOsse ja Euroopa Liitu kuulumine annab meile kindlustunde. Kasvõi sellise, et sõjauudiste ärevus Ukrainast jõuab meie meeltesse üha harvemini. See märkamatu osa, millele me isegi ei mõtle, tähendab, et Eesti ei pea närveerima. See tähendab, et oleme kaitstud.

NATOst või meid Vabadussõja ajal abistanutest rääkides me ei küsi eriti ei endilt ega teistelt, miks nad tulid või tulevad ühte suveräänsesse riiki. Me ei kasuta nende kohta solvavaid sõnu. Me ei arva, et nende siinolekus on midagi halba. Ja kui asi peaks tõsiseks minema, poleks Eesti rahva valdaval enamusel midagi selle vastu, kui siia, meie vabaduse kaitsele, tuleks väga palju välismaalasi.

Kuid praegu kuuleme ja loeme hirmutamist ja vihakõnet, solvanguid ja ähvardusi.

Meid ei aita, kui asendame mõistliku debati juba eos paanika ja kõige madalamate kirgede väljapurskamisega.

Jälgides viimaste kuude arenguid nii meil kui mujal Euroopas, on nii minus kui paljudes teistes süvenenud kartus, et vajume abstraktse võõraviha, hirmu ja üldise sallimatuse sohu.

Immigratsioonidebatist alates ja teiste vähemusteemadega jätkates on avalikus ruumis süvenenud meeleolud, mis kutsuvad suletusele ja eitusele. Aga hirm – ka võõra ees – on halb juht ja viha veelgi halvem strateegia.

Mistõttu ma küsingi täna igalt oma kaasmaalaselt: kuidas kaitsta oma riiki ja väärtusi? Kuidas kaitsta Eestit endasse sulgumata ja teistsuguseid tõrjumata?Kuidas me kaitseme ühiselt neidsamu väärtusi, mis kaitsevad meid täna nii otseselt NATO liitlasvägede kehastuses?

Kes on omad, keda kaitseme, ja kuidas omaks saada? See on keskne küsimus ka ilma immigratsioonidebatita, sest sellest tuleneb ka vastus küsimusele: "Mida riik saab teha, et kõik siin elavad inimesed end omadena tunneksid?"

Kes siis on omad, keda aitame ja kaitseme, ja kuidas omaks saada? Kui Eesti rahvas on oma Hispaania ja Itaalia piloodile, USA merejalaväelasele, Saksa staabiohvitserile ja Belgia õhutõrjujale, kes siis on meile oma?

Oma on siin Eestis tunnustatud geeniteadlane Lili Milani, kelle vanemad põgenesid Iraanist. Täna on ilusa eesti keelega Milani Eesti silmapaistva teadlasena võtnud endaga maailma tippu kaasa ka oma uurimisrühma, oma ülikooli ja teadusasutuse, pälvinud presidendi noore teadlase preemia.

Oma on nooremveebel Roman Bõstrjantsev, kes sai 2009. aastal Afganistanis haavata ja on täna Eesti kaitseväes toetusväejuhatuse vanemallohvitser.

Oma on ka Kanadas sündinud Veiko Parming, kes tuli vabatahtlikult Eesti kaitseväkke, lõpetas hiljem magistrikraadiga maailma parima ehk Massachusettsi tehnikaülikooli ning tuli oma kulul äsja taas Eestisse, reservväelasena SIIL-ile.

Omaks peame samuti maailmakuulsat Skype-i. Kas peame aga omaks seal IT-arendusega hiilanud insenere Guatemaalast ja Dominikaani Vabariigist või ka teistes Eesti parimates IT-firmades töötavaid hindusid, hiinlasi, singapurlasi, malaisid ja teistest rahvustest loojaid?

Ja küsime siis veel ja kindlasti: mis on see Eesti, mida kaitsta tahame, ja mille kaitsmiseks palume teistelt abi?

Millist Eestit me tahame?

Tahame:

Et Eesti on õigusriik, kus kohus on õiglane ja lahendid samuti.

Et Eesti ei lähe pankrotti ega vaju hukutavasse pöörisesse.

Et omavahelised vaidlused lahendatakse vägivallata.

Et me mõõdame inimesi nende väärtuste, oskuste ja hoiakute järgi, mitte päritolu, usu ja emakeele põhjal.

Et me ei lahterda oma rahvast õigeteks ja teisejärgulisteks, erinevate maailmavaadetega vaenlasteks või väärtusetuteks.

Et igal inimesel Eestis on vaba voli jääda iseendaks. Igal inimesel siin on õigus vabadusele ja vabaduse viljadele, oma arvamustele ja tõekspidamistele, ka siis, kui need erinevad sinu enda arvamustest ja tõekspidamistest.

Eestit kaitsevad, viivad edasi ja viivad maailma meie omad inimesed. Ja nüüd peamegi endalt küsima, olukorras, kus teised meid kaitsevad ja oleme neile omad, siis kes on meie omad, keda meie kaitseme?"