Toomas Hendrik Ilves loetles kolm asja, millele Eesti peab oma kaitsepoliitkas tuginema
Ilveses postitus täismahus:
Tollest 1919. aasta 23. juunist, mil 3. diviisi ülem kindralmajor Ernst-Johannes Põdder andis pärast Võnnu all saavutatud võitu Saksa Rauddiviisi ja Balti Landeswehri üle korralduse, et „saadud võitude puhul meie põlise ja äraandliku vaenlase üle, linnades ja maakohtades saaks lipud välja pandud ning kohalikes garnisonides sõjaväeparaadid toime pandud,” on palju muutunud. Muutunud määral, mida ei olnud võimalik ennustada.
Üks ennustamatus puudutab ka võimaliku agressiooni vormi ja sellele vastu seismise viise – just nagu Eestis 2007. aasta küberrünnakute järel, on ka mujal läänes saanud küberkaitse riigikaitse oluliseks osaks. See muutus oli korraga nii põhimõtteline kui ka lühikese ajaperioodi jooksul aset leidnud. Me ei tea ja meil ei ole võimalik ka ennustada, millised muutused kaitsepoliitikas on vajalikud järgmise paarikümne aasta jooksul.
Seda olulisem on kinnitada üle need asjad, mis ei ole muutunud.
Üks – me usaldame liitlasi. Meie ajalugu iseseisva riigina algas samuti teiste solidaarsuse toel. Vabadussõja alguses saabus Tallinna reidile detsembris 1918 Suurbritannia laevastik See oli välisriikide esimene abi Eestile Vabadussõjas. Sõjas, kus hukkus kokku 111 Briti sõjaväelast. Detsembris 1918 saabus Tallinna esimene salk Soome vabatahtlikke. Kokku võitles Vabadussõja ajal Eesti rahvaväes viis tuhat Soome vabatahtlikku. Aprillis 1919 saabus Eestisse Taani vabatahtlike rood. Nii ka nüüd, meie liitlased NATOs on meie julgeolemise alus ja kinnitus.
Kaks – me hoiame tõde. Ei Eesti ega meie NATO liitlased pole kellegi iseseisvust ähvardanud ega kedagi okupeerinud. Ei meie ega kogu Euroopa Liit või NATO ole huvitatud ühestki konfliktist. Meile tahetakse kinnitada, et tõde on suhteline, kuid meie mäletame ja teame.
Kolm – me ei karda kõneleda tõe ja vabaduse kaitseks. Tõerääkimine ärritab neid, kel endal tõde ei ole. Kui me hirmust teisi ärritada tõe kõnelemisest loobume või tõde pisendame, riskime sellega, et anname valedele eluõiguse.
Ja lõppeks, peamiseks: hoolimata agressiivsete riikide taotlustest meie olemist tühiseks teha, me oleme endiselt siin. Eesti on vaba, demokraalik, inimõigusi austav riik, ja valmis nende väärtuste eest seisma. Jäägu vabadus meie konstandiks, mis ei muutu.
Elagu Eesti!
