Tõnis Kõiv poliitblogis: Põllumees põline rikas

Tänane Postimees kirjutab pikalt sellest, et Euroopa Liit on uue eelarveperioodi põllumajanduspoliitika kujundamisel liikumas raha vähendamise suunas. Samal ajal tahetakse vähendada erinevusi, mis erinevate riikide põllumeeste toetamisel praegu kehtivad.

Ühtne põllumajanduspoliitika on Euroopa Liidu alustamisest saadik olnud liidu üks alustaladest. Ammu enne Euroopa Liiduga liitumist, üheksakümnendate lõpus, võtsid tookord Vene turu äralangemise pärast kannatavad Eesti põllumehed omakeskis tihti jutuks imelise Euroopa, kus raha makstavat „niisama“ - polegi vaja künda ja külvata. Tasapisi avanesid liitumiseelsed fondid. Nendega jõudis kohale tegelikkus, mis sisaldas endas kilode viisi bürokraatlikke dokumendivorme, mis kõik olid vajalikud, et ihaldatud eurotoetused kontole laekuksid. Ometi ei saa eitada, et just Eesti põllumehed olid Euroopa Liiduga liitumise järel ühed suuremad võitjad. 

Nõustun kolleeg Rein Aidmaga, kes pikalt parlamendi maaelukomisjoni liige olnud ja täna arvamust avaldas, et peaaegu poole Euroopa Liidu eelarvest neelavate põllumajandustoetuste maksmine liigub ühelt poolt vähenemise ja teisalt ühtlustumise suunas. Pisut aeglasemalt kui loodeti, kuid liigub. „Eesti põllumeestele on see igal juhul kasulik, sest nad on pikka aega pidanud väga vähese toetusega läbi ajama. Samas on see taganud tootmise muutumise efektiivsemaks. Paljudes riikides seisab see protsess alles ees,“ rääkis Rein oma ajakirjandusele läkitatud kommentaaris.

Mulle tuli see igal juhul üllatusena, et põllumajandusministeeriumi kodulehelt leitava Maaelu Arengukava (http://www.agri.ee/maki-toetused/) kohaselt on Eestil aastatel 2007 – 2013. maksta umbes 930 miljonit eurot. Sadu miljoneid põllumajanduse otsetoetusi peale selle. Eesti-suurusele riigile on see üüratu raha. Uudistest on küll vahel lugeda, et toetusrahaga sünnib tihti veidrusigi. Ehitatakse näiteks kolmele külale, mis viie kilomeetrises ringis asuvad, igale oma rahvamaja selle asemel, et sõbralikult leppida ühe majaga, mille kütte ja elektriarveid igaüks kolmandiku maksaks. Üldiselt on aga Eesti Euroopa Liidu tõukefondide raha kasutamisel heas kirjas. Eks meie talupojatarkus aitab siin ka kaasa.

Täna tuli ka uudis, et piisavalt sooja ning sademeid pakkunud suvi lubab tänavu head saaki nii kartuli kui viljapõllult. Rõõmustan siin koos Eesti põllumeestega, kes on olnud tõesti tublid ja oma tootmises kaasaegsemad ning efektiivsemad kui paljud nende Lõuna-Euroopa ametivennad. Maaelu aga ei ole kindlasti ainult põllumajandus. Maal elamise võimalusi on meil teede, elektriliinide ning kiire internetiühenduse ehitamisega Euroopa Liidu toel ja Eesti riigieelarve kaudu viimasel kümnendil olnud võimalik tublisti parandada. Kindlasti siingi areng jätkub.

PS! Eesti-Tśehhi parlamendirühma esimehena ei saanud jätta minemata tśehhi fotograaf Petr Dubjaki näitusele avamisele Vana Wiru hotellis. Tśehhi saatkonna korraldamisel oli hotelli galeriis üles riputatud hulk fotosid. Dubjak on hariduselt tööstusdisainer ja oma igapäevast leiba teenibki ta traktoritehases ZETOR disainerina. Huvi pildistamise vastu tärkas tal õppimise ajal Brno ajalehtedele fotoreportaaze tehes aastatel 1973-1981. Tänaseks on tegemist Tśehhi kuulsa fotograafiga, „tõusev täht Facebookis“ nagu avamisel märgiti, kelle isikunäitusi on toimunud üle terve maa. Soovitan vanalinna hotelli galeriist läbi astuda (Viru 11) või vaadata Dubjaki Facebooki lehte. Sealt pääseb kerge vaevaga ligi fotograafi loomingule. Foto näituse plakatist.