Tõnis Kõiv Delfi poliitblogis: President Ilves – hea president Eestile

 (7)
Tõnis Kõiv Delfi poliitblogis: President Ilves – hea president Eestile
Foto: Andres Putting

Eestile on kombeks – üks president korraga, lauldi viisteist aastat tagasi, kui president Meri kandideeris teiseks ametiajaks. Laulusõnad on kohased tänagi.

Kui Reformierakond Toomas Hendrik Ilvese omal ajal presidendikandidaadina välja pakkus, põhjustas see üllatussahina. Tegemist ei olnud Reformierakonna liikmega, vaid hoopis hiljutise teise erakonna esimehega. Olime juba siis veendunud, et president peab olema erakonnaülene ja pakutud kandidaadist saab Eestile hea president. Nii on ka läinud.

President Ilves on varsti viis aastat ametis olnud ja juba vähem kui poolteist kuud on jäänud aega selle päevani, mil Riigikogu tuleb taas kokku presidenti valima. Nii nagu Põhiseadus ette näeb. Just Põhiseadust kiputakse presidendist ja presidendivalimistest rääkides tihtipeale ära unustama. Asjata. Hea kolleeg Riigikogus, Reformierakonna fraktsiooni esimees Jaanus Tamkivi, kirjutas sellel nädalal presidendile kirja ja andis ametlikult teada juba varem väljaöeldut: Reformierakond soovib ametisoleva riigipea jätkamist, seab ta valimistel kandidaadina üles ja toetab teda.

Kuna Reformierakonnal on Riigikogus 33 saadikut, tähendab see kolmandiku parlamendi toetust. Isamaa ja Res Publica Liit ning Sotsiaaldemokraatlik Erakond on lubanud teise kolmandiku toetusest ja mõne hääle pealegi. Sellest piisab, et president Riigikogus ära valida. Täpselt nii nagu Põhiseadus ette näeb. Riigikogu valiti alles kevadel ja seega on presidendivalijatel värske ning tugev rahva mandaat otsustamiseks.

Just see, et president Ilves ei ole Põhiseadust hakanud painutama enese järele, vaid on püsinud selle raamides, on olnud üks omadus, mille tõttu ta kindlasti tagasivalimist väärib. Jaanus Tamkivi sõnadega presidendile saadetud kirjast: „Riigipeana ei ole Te peljanud oma seisukohta välja ütelda, olgu tegemist Kaitseväe juhtimise ümberkorraldamise, Riigikogu hooletuse või Eesti kohaga maailmas. Presidendina olete seisnud näoga rahva poole. Vahel naeratava, vahel murelikuna, ent alati Põhiseaduse vaimu hoidjana, kes meie tasakaalus riigilaevukest iseenese ambitsioonide, väliste õhutajate või puhta mängulusti survel pole kõigutama hakanud. See on olnud Teie ametiaja tähtsaim kink Eestile.“ Nii seisis kirjas, mis kinnitas Reformierakonna toetust ametisolevale presidendile. Vastavalt Eesti Vabariigi Põhiseadusele on Eesti parlamentaarne riik.

Nii Riigikogu kui ka Presidendi valimiste eel arutatakse ikka riigi tuleviku üle. Nii saab see kindlasti olema ka eelolevatel nädalatel. Ma ei ole nõus nendega, kes arvavad, et ühe hea kandidaadiga valimiste eel ei saa debatti pidada. Saab ikka. Kandidaat ei ole sugugi vaba kohustusest anda aru tehtust ja rääkida plaanidest. Olen veendunud, et nii Reformierakond kui teised teda toetavad erakonnad esitavad talle kohaseid ja liigse aupaklikkuseta küsimusi ning saavad ka vastused. Reformierakonna liikmetel avaneb selleks võimalus näiteks erakonna suvepäevadel vähem kui kuu aja pärast, kuhu riigipea on lubanud oma toetajatega kohtuma tulla.

Eestis on kindlasti teisigi, kes presidendiametiga hakkama saaksid. Iga erakond on olnud vaba oma kandidaadi väljaselgitamisel ja esitamisel. Reformierakond avaldas Ilvese jätkamise toetuse rohkem kui aasta tagasi, me ei ole oma seisukohta enda teada hoidnud. Nii esitajad kui kandidaadid on vabad selgitamaks, mida nad Kadriorus elades teha tahaksid. Kindlasti peavad nad vastama ka küsimusele, kas armastavad rohkem ennast selles ametis või on valmis painutama endid nende raamide järgi, mida meie riigi vundamendina juba varsti kakskümmend aastat hoidnud Põhiseadus presidendiameti pidajale ette näeb.

No ja muidugi tuleb vastata veel paljudele, ka mõne jaoks kindlasti ebamugavatele küsimustele. Näiteks, kuidas teie käituksite olukorras, kus erakonna valimiskampaaniaks on raha küsitud naaberriigi salateenistusega seotud isikult. Aga see on juba hoopis teine jutt...