Tervele reale Narva linnavolinikele on juba esitatud või esitatakse kahtlustus toimingupiirangu rikkumises. Eile kogunenud Narva keskerakondlased nimetasid seda arusaamatuks provokatsiooniks.

Volinikud kinnitasid, et neile esitatud kahtlused on sisuliselt arusaamatud, sest kõik otsused olid tehtud linna huvides.

Sama segaduses oli ka reformierakondlik ärimees Neinar Seli, kes jäi 2015. aastal toimingupiirangu rikkumises süüdi, sest Seli, kes oli nii Tallinna Sadama nõukogu esimees kui ka Eesti olümpiakomitee president, hääletas Tallinna Sadama nõukogu 31. oktoobri 2013. aasta koosolekul otsuse poolt maksta Eesti olümpiakomiteele 250 000 eurot toetust.

Korruptsioonivastane seadus keelab ametiisiku osalemise otsuse vastuvõtmises, kui otsuse tulemus mõjutab ametiisiku või temaga seotud isiku huve ehk kui tegemist on nn huvide konfliktiga. Toimingupiirangut on rikutud ka siis, kui sellega varalist kahju ei kaasne, selgitas riigikohus.

Enne süüdimõistmist Seli aga imestas, et milles on mure. 16 aastat oli Tallinna Sadam Olümpiakomiteed toetanud, aga 17. aastal enam ei tohtinud.

Mure on selles, et olümpiakomitee presidendiks kandideerides lubas Seli olümpiakomiteele raha leida ning leidiski selle enda juhitavast riigifirmast Tallinna Sadam. Huvide konflikt on selles, et Seli hankis omale maineka ametikoha olümpiakomitees, kasutades präänikuna tema mõju all oleva riigifirma raha.

Narva linnavolinikele esitatud kahtlustused toimingupiirangu rikkumises lähevad samasse patta. Narvalased kaitsevad end sellega, et ei saanud otsustest isiklikku tulu, sest otsused puudutasid erinevaid linnale kuuluvaid asutusi, mille nõukogudes nad olid.

Kõigepealt tuleb küsida, miks need linnavolikogu liikmed üldse nende asutuste nõukogudes olid? Ilmselt olid nad seal ikkagi samal põhjusel, miks on linnavolikogu liikmed linnale kuuluvate äriühingute ja sihtasutuste nõukogudes ka Tallinnas ja mitmetes teistes omavalitsustes.

Nimelt ei tohi linnavolikogu liikmed töötada linnavalitsuse palgal, seetõttu on linna äriühingud ja sihtasutused lihtsaks võimaluseks võimuerakonna saadikutele hüvesid jagada. Sugugi alati ei tähenda see nõukogus olemist, vahel võetakse võimupoliitik ka omavalitsuse asutusse palgatööle. Nõukogud on aga mugavad. Narvas saavad nõukogude liikmed enamasti väga vähese töö eest ühe alampalga ehk 500 eurot kuus, nõukogu esimees saab 750.

Mõistagi saavad volinikud raha ka volikogu töös osalemise eest, ka volikogus on töökoormus väike. Tekib võimuvõrgustik, kus võimupartei volikogu liikmed on ka omavalitsuse allasutuste palgal. Nad saavad sealt omale lisatulu ja aitavad samal ajal ellu viia võimuparteile kasulikke otsuseid.

Toimingupiirangu rikkumine on taolise võimuvõrgustiku paratamatu kaasnähe, sest kogu asja mõte ongi selles, et otsuste tegemine hoitakse kitsas inimeste ringis, kes lõikavad hiljem nendest otsustest ka tulu.

Üsna selgelt ütles sama asja välja Narva keskerakondlaste juht Yana Toom. "Narva volikogus on otsuse vastu võtmiseks vaja kuusteist häält, kuna liikmeid on kokku komkümmend kaks ja opositsioon reeglina ei toeta koalitsooni ettepanekuid," lausus Toom. Seega, saadikud rikkusid seadust, sest vastasel juhul poleks hääli kokku saadud. Ka Seli juhtumi puhul oli sponsorluse otsustamisel tema hääl otsustav.

Toimingupiirangu rikkumise keeld takistab seega võimu liiga kitsat koondumist. Võimuparteid peavad otsuste vastuvõtmisel kas otsima ka opositsioonierakondade toetust või peavad nende poliitikud loobuma tulusatest ametikohtadest linnaasutustes.

Toimingupiirangu rikkumisi uurib enamasti keskkriminaalpolitsei korruptsioonikuritegude büroo. Selle värske ülevaate kohaselt on büroo igal aastal registreerinud mitu toimingupiirangu rikkumist, eelmisel aastal oli neid näiteks kümme. Büroo tõi eraldi välja ühe loo Kallaste linnas toimunud toimingupiirangu rikkumisest. Alljärgnevalt kirjeldus korruptsioonikuritegude büroo ülevaatest.

Üks näide toimingupiirangu rikkumisest ja sellega kaasnenud kriminaalmenetlusest

On lihtsam mõista süütegudena selliseid tegusid, mille keelatus tuleneb juba kaugetest tavanormidest ning mis on õigusnormideks saanud, sest riik aktseptib tavareegleid. Ei ole keeruline tunda käitumises ära kuritegu, kui rünnatakse niisuguseid õigushüvesid nagu elu ja tervis või omand. Kõik vähegi abstraktselt mõtelda suutvad inimesed on võimelised ette kujutama sääraste tegude tagajärgi ning mõistavad seeläbi ka põhjuseid, miks üks või teine tegu on keelatud.

Keerulisem on lugu süütegudega, mille keelatus tuleneb riigi õigusloomest ning millel puudub otsene seos tavanormiga või vähemalt ei ole seos nii selgelt jälgitav. Nii on lugu mitme ametialase süüteoga ja eelkõige nendega, kus teo keelatus tuleneb korruptsioonivastasest seadusest. Olgugi et aususe kohustus (enamjaolt rikutakse ametialaste kuritegude puhul just seda nõuet) on põhiväärtusena kaitstud juba iidsete kirjutamata reeglitega ja nende toimepanemisest hoidumine võiks seetõttu olla kujunenud ühiskonna harjumuseks, on tegelik pilt kahjuks teistsugune. Küllalt sageli on avalikes huvides tehtav otsus kantud kas täies mahus või siis osaliselt isiklikest huvidest vaatamata sellele, et korruptsioonivastane seadus keelab selge sõnaga avalikes
huvides tegutseval isikul osaleda otsustuses, kui otsus puudutab isikut ennast, tema lähedasi või nende majandushuve. Selge sõnaga on keelatud osaleda otsustuses, kui otsust võib hakata mõjutama kellegi erahuvi.

Ühelt poolt on ju olemas ühiskonna ajaloolisest mälust tulenevad eeldused täita aususekohustust, kuid praktikas jääb see potentsiaal täies mahus realiseerimata. Millest niisugune vastuolu?

Põhjuseid on kindlasti mitu ja erinevaid, kuid selle kirjutise kontekstist tulenevalt viitan ühele neist – ühiskondlikule kontrollile, täpsemalt öeldes ühiskondliku kontrolli pealiskaudsusest tulenevate hinnangute puudulikkusele.

Ühiskondlik kontroll on tõhus, kui teo ning kahjuliku tagajärje vaheline nn seoseahel on selge ja lühike. Näiteks varguste korral on lihtne mõista, et teo toimepanija tegevuse tagajärjel vähenes kellegi varaline seisund või vägivallategude korral kannatab kellegi tervis. Aga kas toimingupiirangu rikkumise korral on kahjulik tagajärg alati nii selgelt tajutav?

Ei ole, ning peamiselt seetõttu, et korruptsioonisüüteo ja kahjuliku tagajärje vahelise seose ahel on üldjuhul pikem. Toimingupiirangud ei lähtu ühevõi teise otsuse majanduslikust kasust või kahjust, vaid sellega kaitstav hüve on kaugemal – toimingupiirangutega kaitstakse avaliku võimu usaldusväärsust ning võrdse kohtlemise põhimõtet. On täiesti võimalik, et kohaliku omavalitsuse volikogu otsustus on selle omavalitsuse piirkonna arengu seisukohalt igati kiiduväärne ja kasulik ning samal ajal on ühe (või ka mitme) saadiku hääletamine sellise otsuse poolt ikkagi kuritegelik. Avalikkus, kes on harjunud teo keelatust hindama kohe nähtava kahjuliku tagajärje järgi, ei pruugi selle puudumise korral näha kahjustatud võrdset kohtlemist või eeliseid, mida saab otsustaja ise. Nimetatud asjaolu julgustab tihtipeale piirangutest üle astuma.

2017. aastal jõustus Tartu Ringkonnakohtu otsus Kallaste linnavolikogu esimehe Fjodor Plešankovi süüdimõistmises KarSi § 300¹ lg-s 2 kirjeldatud toimingupiirangute rikkumises. Kõnesolev juhtum on märkimisväärne just sellest aspektist, millest oli juttu eespool – volikogu esimehe järjepidev omakasuline tegevus jäi mitme aasta jooksul ühelt poolt küll otsustuste läbipaistmatuse tõttu,
aga teiselt poolt ka otseselt tajutava kahjuliku tagajärje puudumise tõttu kogukonna tähelepanu alt välja.

2010. aastal algatas Kallaste linnavolikogu erinevate tõukefondide toel Peipsi järve äärse ala (Võidu tänava, Tööstuse tänava ja linna põhjapiiri vahelise ala) detailplaneeringu koostamise, et luua õiguslikud alused laevade doki, tootmishoonete ning sadamarajatiste projekteerimiseks ja rajamiseks, samuti Kallaste sadama paadikanali äärde statsionaarse kai ja slipi ehitamiseks ning sadamaga piirneva ala heakorrastamiseks ja avamiseks avalikuks kasutamiseks.

Koos linnapoolse omafinantseeringuga (18 933 euro ulatuses) moodustas projekti kogumaht 597 741 eurot ning linnavolikogu arutas ja tegi projektiga seonduvaid otsuseid (sh planeeringute algatamine, omafinantseeringute tarvis laenu võtmine jne) aastate jooksul kokku vähemalt üheksal korral. Kõigil neil kordadel võttis otsustusest osa ka volikogu esimees Fjodor Plešankov.

Kallastes, kus aastate jooksul ei ole erinevad linnavõimud suutnud just palju arenguprogramme ellu viia ning linna areng on seetõttu seiskunud, oli selline majanduslik elavnemine arusaadavalt tervitatav. Linnas, kus aasta eelarve küündis vaevu 1 miljoni euroni, oli ligemale 600 000 euro suuruse investeeringu planeerimine vaieldamatult kiitmist vääriv mõte. Ja ometi alustati kriminaalmenetlust.

Kriminaalmenetluses ei hinnatud kogu projekti elujõulisust, vaid see vaatles projekti mõju ühe otsustaja ning otsustuses osaleja, nimelt Kallaste linnavolikogu esimehe Fjodor Plešankovi majandushuvidele. Selgus, et linnavolikogu 2009.–2014. aastani projektiga seonduvad otsused puudutasid muu hulgas otseselt ka F. Plešankovile kuuluva äriühingu AS Kallaste Kaluri omanduses olevaid kinnistuid.

Projekti raames süvendati ASi Kallaste Kalur, kelle majandustegevus hõlmab kalapüüki ja sadamateenuste pakkumist, sadama akvatooriumi. Sadama territooriumile rajati ujuv kai ja slipp. Lisaks heakorrastati sadama ümbrus ning ehitati välja puhkeala.

Peale volikogu otsuste majandusliku mõju pisendamise (ASi Kallaste Kalur majandushuvidele) argumenteerisid F. Plešankov ning tema kaitsja oma vastuväiteid muu hulgas tõsiasjaga, et volikogu otsused teenisid linna ja riigi huve. Põhjendati ka spekulatsioonidega, et F. Plešankovi poolt hääletamata jätmine võinuks nurjata projektide rakendamise, mis olnuks omakorda avaliku huvi seisukohast kahjulik tagajärg. F. Plešankov väitis, et ASi Kallaste Kalur kinnistutele ehitatud rajatised ei olnud äriühingu majandustegevuse seisukohast olulised.

Ringkonnakohus leidis süüdimõistvas otsuses muu hulgas, et kuivõrd projektide seotus ASi Kallaste Kalur kinnistutega on niivõrd ilmselge, siis ei ole usutav, et F. Plešankov ei mõistnud otsuste seotust talle kuuluva äriühingu huvidega. Ringkonnakohus ei pidanud oluliseks, kas ASi Kallaste Kalur kinnistule rajatud objektid või süvendustööd olid aktsiaseltsile vajalikud, vaid kõik otsused, mis puudutavad kinnistute seisukorra olulist muutmist, mõjutavad tahes-tahtmata otsust riivava isiku majandushuve.

Kohus rõhutas, et süüdistatavale ei heidetagi ette kahju tekitamist ega ka seda, et otsused ei oleks olnud Kallaste linna huvides, vaid ainult seda, et otsused puutusid otsustuses osalenud Fjodor Plešankoviga seotud isikusse – ASi Kallaste Kalur – ja selle majandushuvidesse.

Kuidas pidanuks Fjodor Plešankov selle juhtumi puhul käituma? Tal tulnuks lihtsalt taanduda kogu ülalkirjeldatud projekte käsitlevate otsuste ettevalmistamisest ja vastuvõtmisest. Tulnuks jätta otsustus neile, kelle erahuvi otsus ei puuduta. On täiesti normaalne, et ka avaliku võimu teostajail – nagu kõigil teistel inimestel – on peale töökohustuste ka isiklikud huvid ja eesmärgid. Neid ei pea varjama ega tohigi seda teha. Tuleb lihtsalt meeles pidada, et ametiisik ei realiseeriks oma võimu enda huvide valdkonnas isegi mitte siis, kui tema huvid langevad kokku avalike huvidega.

Ringkonnakohus karistas Fjodor Plešankovi toimingupiirangute rikkumise eest rahalise karistusega 200 päevamäära ulatuses, s.o 8600 euroga. Algselt positiivsena paistnud arenguplaan mõjus lõpuks linnarahva silmis laastavalt Kallaste linna kui omavalitsusüksuse usaldusväärsusele.