“Nädal tagasi tehti jalale väike lõikus ning olen käinud iga päev sidumas, kuna ravi eesmärgil ei saa haava õmmelda ja seda hoitakse lahtisena. Haavas on puhastavad tampoonid ning seega on ise kodus sidumine välistatud,” rääkis Arumäe Eesti Päevalehele.

“Tööasjade tõttu ei jõudnud varem arstiga kokku lepitud sidumisajaks ning kui haav ikka veritses ja valutas, läksin 18.30 traumapunkti,” selgitas Arumäe. Naistohter vastas minu palve peale, et see pole trauma ja mingu ma oma polikliinikusse.”

Arumäe kinnitusel oli sel hetkel traumapunktis viis õde, kes lugesid lehti. Polnud ka teisi patsiente, keda tohterdada.

Polikliiniku registratuurist öeldi kell 18.40 Arumäele, et kuna kella seitsmest enam vastuvõttu ei toimu, siis tuleks tal tulla järgmisel hommikul ja võtta number. Kell 20.15 tehti mehele sidumine Mustamäe haiglas.

“Kindlasti andsid traumapunkti ja polikliiniku töötajad oma parima, samuti esmaspäeval Kuressaares mind probleemideta sidunud arst ning Mustamäe haigla personaal. Miks nad seda aga nii erinevalt tegid?” küsis Arumäe.

Arumäe sõnul võiks linn mõelda valvearsti koha sisseseadmisele, et erandkorras oleks maksumaksjal siiski võimalik sidumisabi saada. “Loodan, et arstide eetika vaatamata meditsiiniabi korraldamatusele Tallinna linnas ei luba abivajajat hätta jätta,” märkis Arumäe.

Keskhaigla traumapunkti meditsiiniõde rääkis, et neil on kohustus anda ainult erakorralist arstiabi. “Inimlikult lähenedes saame kõik aru, et oleks võinud ju teha selle sidumise, kuid kui kõik hakkavad sellele lootma, siis teeme ära patsiendi elukohajärgse polikliiniku töö ning muu jääb unarusse,” rääkis õde. “Abivajaja peab plaanilise arstikäigu sättima tööaja piiresse.”

Meditsiinitöötaja tõdes, et linnas on vaja öösel töötavat eriarstidega valvepunkti. “Meie poole pöördutakse öösel näiteks hambavaluga, kuid meil ei ole hambaarsti. Kui oleks üks valvepunkt, kus töötaksid eri spetsialistid, oleks asi lahendatud,” lausus ta.

Tallinna abilinnapea Anders Tsahkna sõnul püüeldakse meditsiinireformidega selle poole, et iga patsient saaks häda korral kohest ja legaalset abi.

“On selge, et patsient peab abi saama ning 50 protsenti abist koosneb meedikutest personali suhtumisest ning teine pool meditsiinilisest poolest,” ütles Tsahkna. “Selle juhtumi põhjal võiks öelda, et patsient oleks pidanud oma raviarstiga kokku leppima teise aja, kui ta tõepoolest töö tõttu sidumisele ei jõudnud.”