Tippkriminalist Margus Tohter intervjuus PPA juhile Elmar Vaherile: idioodi järjekindlus tuleb jäljeküti töös kasuks

Tippkriminalist Margus Tohter räägib politsei siseajakirjas Radar ilmunud usutluses PPA juhile Elmar Vaherile lugudest, mis ta üheksakümnendate algul kriminalisti töö juurde viisid; sellest, miks ta tunneb huvi sõrmejälgede vastu, ning kui kasulik võib jäljeküttimisel olla loll järjekindlus. Delfi avaldab Radaris ilmunud intervjuu täismahus.

Elmar Vaher: Sinu vend Indrek Tohter töötab Haapsalu jaoskonnas. Kuidas kukkus perekonnas välja nii, et üks vend on menetlusjuht ja teine on tippkriminalist? Kas leppisite juba lapsepõlves kokku?

Margus Tohter: Indrek läks pärast keskkooli kohe Paikusele. Mul ei olnud tol ajal seda mõtetki, olin just armeest tulnud ja ... Ühesõnaga, vend on minust noorem, aga politseinikuna staažikam.

Mis aastal sa tulid?

1. oktoobril 1993 Haapsalusse. Sellega oli niisugune põnev lugu, et ma olen tegelikult paberitega tööstuskatelde kütja. Mina nälga ei jää, kui politseiga peaks midagi juhtuma.

Neid katlaid ju pole enam, mida kütta.

Me seal Palivere ehitusmaterjalide tehases panime ka soojamõõtjaid, nii et torulukksepa tööd ma oskan ka.

Mees nagu orkester.

Siis oli niimoodi, et mul oli hea paarimees. Aga tollal käidi Venemaal ehitamas ja seal saadi ränka raha. Kui meie teenisime viis-kuussada krooni, siis sealt tuldi tagasi viieteist ja kahekümne tuhandega ning mu paarimeest hakkas see huvitama.

Ida-Saksamaale ehitasid Soome ettevõtted seal maju, Moskva külje all.

Ma ütlesin talle, et mina siia üksinda ei jää. Kui tema ära läheb, siis otsin ka mina endale midagi muud. Ajasin Haapsalus mingeid asju ja mõtlesin, et astun politseimajast läbi, septembrikuu oli. Seal oli Tiina Tammik, kes ütles, et muidugi on vaja neid.

Keda neid?

No politseinikke.

Et tule tööle ja hakka politseinikuks?

Et tule tööle jah, polnud probleemi. Siis küsiti, kuhu tahan minna. Mõtlesin, et jube põnev oleks, kui läheks liiklusesse, aga seal oli juba punt koos. Siis läksin linna komissariga rääkima. Komissar ütles, et võtaks küll ja koolitaks välja, aga siis lähed nagunii Paliveresse tagasi Leesiku juurde. Benno Leesik oli siis Paliveres ülemus.

Benno oli vahva mees, hilisem Kaitseliidu ülem.

Jah, aga Benno mind enda juurde ei võtnud ja siis tulin hoopis korrapidamisse autojuhiks.

Nii, tulid korrapidamisse autojuhiks. Aga kuidas sa kriminalistiks said?

Ma ju räägin sulle. Sa, uurija, kuula! (Naerab.)

Uurija, kuula? Ma pean vahele ütlema, miks mulle Margus, noh üldiselt muidugi meeldib, aga miks ta kurat vahel ei meeldi. Ta ei lase kaua rääkida. Sündmuskohal targutab ja arvab, et temal on õigus.

No vot. Käisime Vallo Karileriga patrullis. Juba paar-kolm kuud olime käinud ja siis püüdsime ühel öösel linna vahel kinni mingid vennad mingite suurte kottidega ja tassisime nad öösel kell pool neli jaoskonda.

Nii täpsel mäletad, et 1993. aastal kell pool neli?

Jah, suurte reisikottidega kaks suurt meest. Panime nad kambrisse, aga Kariler jäi nihelema, et lund oli just sadanud, et lähme vaatame linna vahelt, kuhu jäljed viivad. Läksime jälgede järgi mingi majani, seal olid uksed-aknad kõik eest ära tõmmatud, sees kõik pilla-palla. Minu meelest me tol öösel nende pättidega rääkisime ka, nii et kahele algajale patrullimehele tunnistasid nad üles, et käisid vargil.

Siis ärkas sinus kriminalisti vaim?

Selle loo olime juba unustanud, kui paar nädalat hiljem tuldi küsima, kas pilti teha oskan, neil oli kriminalisti vaja. Ütlesin, et natuke sai omal ajal tehtud, hästi, tulen kriminalistiks. Lugu lõppeski sellega, et 1. märtsist 1994 pean ma ennast kriminaalpolitseinikuks.

Kriminalistiks?

Ei, vaata sellega on nii, et Haapsalus oli multifunktsionaalsus, millest meie Tallinna poisid on põhimõtteliselt ilma jäänud ning tänu millele minul ja Aimar Allandil on kriminalistidena alati eelis. Me teame, mida tahab kriminaalpolitsei. Meil on see taust all, et saame iga kell uurija ja jälitajaga ühte keelt rääkida.

Aga mis sind hoiab selle asja juures?

Kui me sinuga Lõuna osakonnas esimest korda nägime, 2002. aastal Rahumäel ühe koridori peal istusime, kui sa mõrvarühmas olid, siis ma olin aasta otsa nii-öelda puhas jälitaja olnud. Tegin ainult jälitustööd. Siis sain ühel hetkel aru, et puhtalt laua taga istujat minust ei ole. See kriminalisti vaim, mismoodi kriminalist mõtleb, see on tänu Eda Siibojale ja Aleksander Feklistovile Haapsalust. Feklistov oli selle kooli Venemaal lõpetanud ja Eda oli ise õppinud. Nemad õpetasid meid jälgi otsima, esile tooma, fikseerima, pildistama.

Kunstfotograaf oli meil Haapsalus ka, üks Eesti Päevalehe mees. Terve osakonna peale oli üks kaamera, Minolta. Tegime sellega sündmuskohtadest pilte ja andsime siis fotograafi kätte ilmutada. Siis ilmutati ja paljundati käsitsi. Ja mitte ühtegi pilti ei tulnud. Kolm nädalat ootasime. Läksime siis tema juurde vaatama, kus pildid on. „Ei, ma viskasin need kõik ära, valesti kadreeritud ja ei kõlvanud mitte kuidagi,“ vastas fotograaf. Kujutad ette, on sündmuskoha pildid ja...

Mis tubakas sul piibus praegu käib?

Kirssi tõmban praegu.

Vanilje oled maja jätnud?

See on niimoodi, kuidas kätte saab. Seda pead tulema linnast ostma, spetsiaalselt käima tubakapoes.

Mäletan, kuidas hommikuti oli võimalik aru saada, kas Margus on täna valves. Tulid hommikul tööle, estakaadist läksid läbi ja see vaniljelõhn oli õhus alles.

Tegelikult käis Jaak Espe ka seal suitsetamas, meil oli seal kahekesi piibumeeste klubi.

Mulle on räägitud, et sa tunned huvi sõrmejälgede vastu. Kas siis on niimoodi, et sa tood sündmuskohalt rohkem sõrmejälgi, mis annavad häid tulemusi? Oleme vist kohati selle DNA-pulgaga nii harjunud, et kõik muu trassoloogia ja daktüloskoopia on jäänud tagaplaanile.

Kõigel siin elus on ju oma loogika. Kui inimene läheb aknast sisse, kui ta käib uksest sisse-välja, siis jätab ta oma füsioloogia tõttu need jäljed ikka kindlatesse kohtadesse. Kui ta võtab teleka ära kapi pealt, siis ta ju…

See kurjategija käitumismaneer kipub uurijatel ununema, kuigi seal on selge loogika.

Jah, seal on loogika ja mulle endale muidugi meeldib, et sõrmejälg on konkreetne jälg. Tema asukoht ruumis või pinnal näitab mingil määral ka tegevust. DNA-d aga ei näe.

Sulle meeldib, et füüsiliselt näed ja saad kohe esile tuua.

Just täpselt. Üks hea lugu oli see, kus auto pakiruumist oli vargus Tallinnas. Meid sinna kohapeale kutsuda ei jõutud ja auto omanik oli juba autoga mööda linna ringi sõitma läinud. Aga ta oli Lasnamäe mees, ja et olime parasjagu Lasnamäel, siis mõtlesime, et läheme käime läbi. Sõitsime pulbriga pakiruumi servad üle ja tulid ilusad jäljed.

Mis pulbri valisid?

Tavalise tahma, tahm on kõige leebem pärast koristada. Võtsime need jäljed ära ja paar kuud hiljem tuli positiivne vastus. Asi läks kohtusse ja kurjategija vandus, et tema pole seda autot isegi näinud. Lõpuks kohtunik otsustas, et tühja me vaidleme, kutsume kriminalistid välja. Määratud kohtuistungi päeval olime kohtu ukse taga. Prokurör jooksis meie juurde ja ütles, et kohtualune oli meid näinud ja kõik omaks võtnud. Meie võisime ära minna. Mina olin veel püha viha täis, et kõik on ilusti dokumenteeritud ning näidatud suund, et saab tekkida ainult siis, kui oled pakiruumi luugi kinni löönud, mitte lihtsalt vastu läinud. DNA puhul sul sellist luksust ei ole – seal on sinu profiil sees või ei ole, aga see, mismoodi ta sinna tekkinud on, on juba keerulisem.

Sa olid juba 94. aasta detsembris jäljekütt. Kuidas sõrmejälje võtmine ajas muutunud on?

94. aasta detsembris käis päris esimene jäljevõtmine läbipaistva pakketeibi ja kääridega. Tolmuse autoklaasi pealt nokkisime käejälje kokku. Tavaline teip ja käärid ning tolm ise oli tahma eest.

Räägi mõni lugu, millest sa ise oled pidanud õppima. Sinu praegune meeskond ütleb, et Margus on peaga kriminalist. Teil on muidugi väga vahva punt seal, loodan, et Sirts teeb jätkuvalt saia.

Teeb saia jah. Peaga kriminalist? Nad on ikka meelitajad.

Olen õppinud järjepidevust. Idioodi järjekindlus tuleb teinekord kasuks. Oli üks Haapsalu lugu, kus oli seitsmes suvilas käidud. Hakkasime neid järjest vaatama, ikka kinnas, kinnas, kinnas, mitte ühtegi sõrmejälge polnud. Kaheksandas suvilas oli sektsioonkapi ees taburet ja selle peal lahtine doominokarp, nupud sees ning kaas pealt ära. Muidugi käisime sealt kõik mööda, et mingi karp jah, aga palju muud oli vaja vaadata. Lõpuks jõudsime selle karbini ja sõitsime tahmaga üle. Sealt tulid ilusad rasvased sõrmejäljed, nagu õpikust välja karanud, nendega saime kohaliku mürgeldaja kätte. Seitsmes suvilas oli ta käinud nii, et mitte ühtegi sõrmejälge ei jätnud, aga kaheksandas võttis kinda käest, et doominokarpi katsuda.

Nii et vaja on lolli järjekindlust.

Umbes nii jah. Kui näed igal pool kinnast ja jälgi ei ole, siis mine ikka edasi, mine lõpuni välja. Kriminalistikas võib jälje mõttes tulla luuavarrest pauk, mingit küsimustki ei ole. Kogemusest ja praktikast tean, et siin jälgi ei ole, aga ikkagi on mingi asi, mis sunnib tegutsema, ja pärast tuleb välja, kui oluline see oli.

Kus sa praegu elad?

Tuhalas.

Et täitsa maapoiss? Kuidas sa sinna sattusid?

Naise töö kaudu. Ta on arhitekt ja siis mingid kliendid tulid, et vaja teha seal detailplaneerimist. Käisime vaatamas. Oli niisugune põnev koht, et sõidad läbi küla ja siis on eraldatud koht.

Mis raamatuid sa loed?

Ulmet loen.

Mis praegu pooleli on?

Marslase just lõpetasin.

Kas sa kriminalistika, jäljeküttimise koha pealt oled spetsiifiliselt juurde õppinud ka kuskil kursustel või on kõik ise õpitud, kogetud ja proovitud?

Kõigepealt korraldasid rootslased meile kriminalistide algkoolituse, siis tegid hollandlased jäljekoolitusi, õpetasid seal kipsi valama. Paikuse politseikoolis olen käinud kaks raksu kaugõppes.

Kes Paikusel andis?

Somer. Ta pani mulle esimese hooga kolme, olin siis enda meelest kõva kriminalist, eks. Aga sain iseenda rumalusest aru, et pole nii kõva mees. Eks ma olen, jah, iseõppija.

Proovisid siis Somerile selgeks teha, kuidas asi tegelikult on?

Ei, sellist vaidlemise kommet mul ei ole.

On küll, sündmuskohal vaidled ju kogu aeg.

Palju ma vaidlen seal?

Aga oma talituses, ma olen aru saanud, oled ikka ütleja, ei hoia tagasi, mis sa asjadest arvad.

Ma katsun viisakalt öelda, niimoodi, et inimestele mitte liiga teha. Olen nõus sellega, et kipun vahel ülbeks minema, vahel on keeruline ennast tagasi hoida. Muidugi me vaidleme, igaüks oma lähtepositsioonist, ja nende vaidluste tulemusel tekib teinekord ka midagi asjalikku. Ega ma ei ütle, et mul alati õigus on, aga selle mätta pealt vaadates on asjad niipidi ja teise mätta pealt naapidi.

Mäletan seda, kui meil oli 24 tunni pealt üleminek 12 tunni peale. Loomulikult ei olnud ka sina lõpuni selle poolt, aga samas mõistsid, et kui sa ikka 12 tundi jutti päriselt tööd teed, mitte tööd ei oota, siis järgmist 12 tundi vastu ei pea.

Jah, ma arvan seda siiamaani, aga praegu on need korraldused ju nii palju muutunud. Jah, see 12 tundi praegu päeval ära olla on karm, aga saab hakkama. Tööd on palju.

Palju sul kartulit see aasta maas on?

Ei, mul ei ole kartulit maas.

Aga palju õunamahla tegid?

Ma ei teinud õunamahla ka. Naine tegi. Sul on nii keerulised teemad ja küsimused.

Muidugi, inimesed ju tahavad teada, kes sa oled.

Kes ma olen? Näiteks paberitega pottsepp olen, oskan pliiti laduda.

Endale tegid pliidi?

Jaa, selle pärast ma pottsepakursustele läksingi, et omale pliit ja ahi teha. Pliit maksab 800 eurot ja korralik ahi on 1200 eurot, aga kursused maksid 600 eurot. Igal juhul olen plussis.

Kas pottsepatöö on keerulisem kui kriminalistitöö?

Ei ole keerulisem. Minu jaoks on see selline põnev asi, et telliskivis peitub ka loogika; see võib naerma ajada, aga on.

Ahju tegid valmis, mis sa nüüd järgmisena ette võtad? Ega sa ometi pensionile ei lähe?

Ei, nii kaua, kui kontor mind hoiab, olen siin.

Aga on ju nii, et kunagi sa lähed ise noori õpetama?

Arvan, et olen kehv õpetaja. Ma ei saa aru, miks inimene ei saa aru, kui ma talle midagi kolmandat korda räägin. Herko Piirimäel on selle kohta hea ütlemine, et ära siis arva, et tema rumal on, ilmselt on asi sinus. Ja Herkol on selles suhtes maru õigus.

Mis sind veel huvitab?

Arvuti koha pealt ei tasu mulle rumalat juttu ajama tulla. Alguses, kui me siia majja tulime, siis ikka löömingut oli selle IT-teenistusega või mis nende nimetus toona oli. Neile ütlesin, et mul on tavakasutajast veidi paremad teadmised.

Äkki on sinus peidus küberkriminalist?

Olen Kiuruga seda küberkriminalistikat arutanud. KKP sellega praegu tegeleb. See on säärane jäme toru, kust teisest otsast veel valgust ei paista. Aga ma arvan, et noored on igal juhul nutikamad kui mina, jään ilmselt pintsli ja kipsi juurde.

Millest sa juristina lõputöö tegid?

Lahkasin kriminalisti ametijuhendit, et mis asi see kriminalist siis on, kas kriminalist või menetleja.

Ja kuhu oma uurimisega jõudsid?

Et politseile oleks kasulikum pidada puhast kriminalisti.

Võib-olla lõpetada võiks sellega, et mul on siiralt hea meel, et olen saanud sinuga koos sündmuskohti tallata, aga ma loodan südamest, et sa lähed õppejõuks. Teeme kokkuleppe, et lähed.

Ära võta minu käest seda lubadust, sest kui me jälle kuskil kokku saame, ei saa ma ju sulle öelda, et näe, vedasin sind alt, jooksen ikka oma kohvriga ringi.

Aga teeme niimoodi, et lähed õppejõuks siis, kui sündmuskohal jalad külmetama hakkavad ja kinnas käes krõbiseb.

Teeme nii!