„Lahkus väga kindlate põhimõtetega inimene,“ ütles Vähi Delfile. „Inimene, kes üleminekuajal tegi Eesti jaoks väga suurt tööd ja julges vastu võtta otsuseid enda nimel, kartmata iseenda naha või koha pärast.“

Vähi sõnul oli Nugis karm mees karmil ajal, õige mees õigel ajal ja õiges kohas. „Ta oli väga sihikindel, aga mitte põikpäine,“ iseloomustas Vähi Nugist. „Tema sihikindlusele lisandus ka pragmaatilisus. Nugis tegi ka kompromisse.“

„Ülo Nugis ei kartnud kunagi raskel momendil otsustada,“ ütles Vähi. „Ta ei veeretanud otsustamise raskust teistel ja julges vastu võtta otsuseid enda nimel. Ta oli väga hea mees ja üks tähtsamaid persoone Eesti iseseisvuse saavutamisel.“

Nugise elu tipptund oli Vähi sõnul siis, kui ülemnõukogu kuulutas välja Eesti iseseisvuse ja Nugis juhtis seda istungit poole ööni.

„Puutusin temaga kokku põhiliselt töö ajal,“ rääkis Vähi. „Nendel aastatel me tegime erinevat ja pingelist tööd ja ega väga vaba aega ei olnud. Mõnikord saime kokku Toompea sööklas, kus me sõime ühe laua taga suppi. Nugis viskas siis mahlakat nalja.“

Kahe riigimehe viimane kohtumine jääb paari aasta taha, kuid viimati rääkis Vähi Nugisega telefoni teel siis, kui suri Tõnu-Reid Kukk. „Nad olid poliitilised kolleegid ja mõttekaaslased, kes käisid ka koos puhkamas, olid Pühajärvelgi,“ rääkis Vähi.

Vähi sõnul vestles ta Nugisega telefonitsi põgusalt. „Tema oma tervise üle ei kaevanud. Loomulikult oli ta kurb, aga ma ei kahtlustanud, et tal raske haigus on,“ ütles Vähi.