Põhjuseid, miks mehed eile Bekaa orus rööviti, võib tema sõnul olla mitmeid. „Poliitiline aktsioon, lunaraha nõudmine, lihtsalt pätid — neid võimalusi on seal mitmeid,“ loetles Pruuli.

Pruuli sõnul on Liibanon riik, kus rahvastik on jagunenud pooleks moslemite ja kristlaste vahel. „See on väga vastuoluline riik,“ sõnas Pruuli ja meenutas oma 2006. aasta varakevadist retke Beirutisse, kus nende reisiseltskond oli sedavõrd haruldane, et kohalik ajaleht tuli isegi pilti tegema.

Viimasel paaril aastal on turistide hulk Liibanonis aga kasvanud juba vähemalt miljoni turistini aastas. 2009. aastal nimetas New York Times Liibanoni uute reisisihtkohtade seas number üheks.

„Riigis on piirkondi, kuhu ma üksi ja päris omapäi ei läheks,“ kõneles Pruuli, kelle sõnul on need piirkonnad, kus valitsus ei kontrolli territooriumi.

Bekaa orgu tahavad Pruuli sõnul kõik minna, kes Liibanonis käivad. „See on väga ilus ja viljakas kant, kus on kohalik veinitööstus. Teiselt poolt on see just kant, mida Hizbollah kontrollib.“

Pruuli sõnul on ta viimasetel aastatel organiseerinud just kevadisi matku Liibanoni, kus hommikul saab üleval mägedes suusatada, hiljem tund-poolteist-kaks bussiga sõita ja mina juba Vahemerre ujuma, selle lisaks kohalik kultuur ja arhitektuur.

Mõni nädal tagasi tuli tänavune viimane grupp Liibanonist kenalt kevadiselt suusareisilt.

Ta kinnitas, et on iga kord teinud koostööd kohalikega, sest päris üksi sinna hulkuma minna pole hea. „Liibanon ei ole maa, kuhu üldse ei tasuks minna, tasub vaadata, kuhu ja kellega sa lähed. Seal peab olema kohalik vastuvõtja, kes teab sind hoiatada.“

Turistina ei läheks Pruuli Afganistani ja Iraaki. Küll aga võiks minna Iraani. „Põhimõtteliselt ei tahaks ma minna Põhja-Koerasse, seal ei näe midagi,“ viitas ta tugevale kontrollile.