Tiit Maran: arvan, et šaakal ilma inimese abita siia ei saanud
Maran usub, et hariliku šaakali leidmisele Läänemaal leidub loogiline seletus, kuid milline see on, on raske öelda. „Arvan, et see šaakal siia ilma inimese abita ei saanud,” rääkis Maran.
„Esmalt oletasin, et võib-olla kusagilt loomaaiast põgenenud loom, aga andmebaasid ei näita meie läheduses sellise looma olemasolu loomaaedades. Lähimad loomaaiad, kus seda liiki on, on Krakow, Osnabrück, Sofia, Szeged, Budapest, Debrecen. Nii et oleks kauge tulemine... liiga kauge, et usutav olla, aga uskumatu on see lugu niigi,” kommenteeris Maran.
Zooloogi sõnul on ka võimalus, et šaakal on sattunud siia koos suuremat sorti kaubalastiga, aga kuidas täpselt, seda ei oska ta pakkuda. „Oleks küll ime, kui see kuidagi selgeks saaks. Aga kunagi ei tea,” rääkis Maran.
Keskkonnateabe keskuse ulukiseireosakonna juhataja Peep Männil kirjeldas eile ERRi uudisteportaalile, et kihvajuure lõigu läbimõõdu järgi tundub, et tegu oli alla aastavanuse loomaga. Seetõttu on vähetõenäoline, et ta siia kuskilt kaugelt rännanud on. Pigem toodi ta Eestisse kutsikana või ta on siin sündinud.
Keskkonnaameti Hiiu-Lääne-Saare regiooni juhataja Kaja Lotman rääkis eile Delfile, et šaakal on lõunapoolse levikuga loom, kelle levila ulatub Kesk-Aafrikast Kesk-Aasiasse kuni Hindustani poolsaareni.
„Eestile lähemad alad, kus neid võib kohata, on Kaukaasia, Moldova, Ungari, Austria, Tšehhi ning Ida-Ukraina. Neil aladel on täheldatud šaakali arvukuse tõusu,” lisas Lotman.
Siiski ei saa Lotmani sõnul praegustele faktidele tuginedes kinnitada ega ümber lükata võimalust, et just arvukuse kasvu tõttu sealmail on Läänemaal tabatud šaakal (või tema vanemad) Eestisse rännanud.
2000. aasta talvel olevat esimest korda šaakalit nähtud ka Rootsis, mistõttu on väidetud, et traditsiooniliselt Aafrikas, Lähis-Idas ja Balkanil elav kiskja on leidnud endale sobivaid elutingimusi ka põhjalas.
