Raamatu lõppsõnas avaldab Madisson arvamust, et “sionistide vale” võib hakata mõjutama meie riigi ja rahva saatust. Autor küsib nõukogude aegadest tuntud paatosega: “Kas tõesti selle nimel võitlesid meie isad ja vanaisad Sinimägedes või kannatasid alandusi ja piinu GULAG-is? Kas tõesti selle nimel kogunesime Hirveparki või lauluväljakule, et zuroffid ja wosid võiksid meile õpetada ja meile lausa dikteerida, kuidas peame mõtlema ja oma riigis elama? Kui palju peame veel saatma eesti mehi järjekordsele sionistide kavandatud sõjakäigule “demokraatlikke väärtusi” viima — seekord juba Iraanis või Süürias elavaid, oma riigist ja usust lugupidavaid inimesi tapma?”
Holokausti eitamine on karistatav kümnes Euroopa riigis. Tiit Madissonil on edaspidi võimalik viibida meelsusvangina järgmiste riikide kinnipidamiskohtades: Saksamaa, Prantsusmaa, Austria, Belgia, Šveits, Rumeenia, Slovakkia, Tšehhi, Leedu, Poola.
