Tervishoiukõrgkooli tudengid: ei ole nii, et kiirabiõde visatakse vette ja vaadaku, kuidas hakkama saab

 (38)
Ain Siimon, Ivar Käsper
Ain Siimon ja Ivar Käsper harjutamasFoto: Tiit Blaat

Kooli õendustudengid ja kiirabitöötajad kinnitavad, et nemad õdede brigaadijuhtimises probleeme ei näe ja igaüks, kes sellise vastutuse võtab, on läbinud tiheda sõela.

Endine PERHi kiirabiarst Mare Liiger kritiseeris paar päeva tagasi teravalt kiirabireformi, öeldes, et on problemaatiline asendada koondatud arstid õdedega, kes on tihti ülekoormatud ja mitte valmis brigaadi juhtima, tehes seda lausa vastu tahtmist.

Delfi uuris tervishoiukõrgkooli õppeprorektorilt, õenduse õppetooli juhatajalt ja kahelt üliõpilaselt, mida nad sellisest kriitikast arvavad ja kas õed on valmis brigaadijuhtimist suuremas osas üle võtma.

„Kiirabisse tööle saada ei ole üldse lihtne. Õppima peab pidevalt ja on aastased koolitusnormid, kui neid ei läbi, jääd tööloast ilma, see on ka seadustes nii ette nähtud. Kiirabiauto sisugi on viimse detailini reglementeeritud, nagu ka töötajate oskused,“ selgitas õendustudeng Ain Siimon, kes on kaks aastat kiirabis parameedikuna töötanud. Ta lisas, et kiirabi autojuht pole ka lihtsalt autojuht, vaid omab samuti vajalikke meditsiinilisi pädevusi ja kiirabi osutamine on meeskonnatöö.

Seotud lood:

Brigaadijuhiks saab siis, kui lisaks üldõendusele on omandatud intensiivõenduse kursus, mis kestab aasta. „Kogemuste põhjal nopitakse parimad, keda jälgitakse kiirabis hoolega. Sõel brigaadijuhiks saamisel on suhteliselt tihe -- ei ole nii, et täna lõpetan õena ja homme olen brigaadijuht,“ kinnitas Siimon. „See koht on vaja välja teenida aastatepikkuse vilumusega,“ kinnitas teine õendustudeng Ivar Käsper, kes on neli aastat kiirabis parameedik-autojuhina töötanud. Mõlemad õpivad selleks, et ennast täiendada.

Kiirabi eesmärgid

Nende hinnangul ei ole kiirabi töö meditsiiniliselt ülikeeruline, kui seda võrrelda näiteks haiglas töötava eriarsti või kirurgi tööga. Pikk arstiõpe võib kiirabis hoopis raisku minna, sest kiirabil pole ressursse ega aega nii laiapõhjalist ravi osutada, milleks arstid end ette valmistavad.

„Kiirabi eesmärk ei ole see, et sõidame näiteks arstibrigaadiga kohale, siis kodustes tingimustes korraldakse arstiravi ja tulemus on 100% tervenenud inimene. Kiirabi eesmärk on stabiliseerimine ja transport, meie ressursid on ju ette nähtud ja ootamatuste korral me kutsume lisajõude ja teeme koostööd,“ kirjeldas Käsper kiirabi igapäevaelu ja lisas, et päris ravi toimub igal juhul alles haiglas. „Ega õebrigaad ei liiguta end aeglasemalt kui arstibrigaad,“ märkis ta.

Vahel ei ole vajadus niivõrd arsti, vaid mõne kogenud ja kindlat valdkonda tundva õe järele. „Ükskord meil oli valves ämmaemand ja meil oli tegemist sünnitusega, mistõttu oli teda kohe tarvis,“ tõi Siimon näite. „See pole päris nii, et visatakse vaene õde sinna autorooli ja ta vaadaku ise, kelle elusalt ära toob,“ muigas ta.

Õdede roll suureneb üldiselt

Õppeprorektor Ulvi Kõrgemaa ja õppetooli juhataja Kristi Puusepp ütlesid, et nemad kiirabireformi ja ümberkorraldusi laiemalt kommenteerida ei oska, kuna kiirabi on vaid üks paljudest valdkondadest, kus õed töötavad ja lisaks ei ole nende pädevuses riigi tegevusele hinnangut anda. „Kui me räägime õeõppekavast, siis see valmistab ette üldõdesid. Üks töökoht paljude teiste kõrval on kiirabi,“ selgitas Kõrgemaa.

Nimelt õpivad õed algselt kolm ja pool aastat tervishoiukõrgkoolis, mille järel saavad nad üldõe diplomi, kusjuures poolteist aastat sellest moodustab praktika. Alles siis on võimalik valida, kuhu täpsemalt suundutakse. „Põhiõppe lõpetajad on oodatud igale poole - haiglasse, pereõendusse, intensiivravisse, kiirabisse. Konkreetses kohas on veel eraldi koolitus,“ rääkis Puusepp.

Õdede tööülesandeid on üldiselt viimase paarikümne aasta jooksul laiendatud, nii et kiirabis ei ole tegu millegi erakordsega. Puusepa sõnul on õdede roll ühiskonnas võrreldes 10-15 aasta taguse ajaga kardinaalselt muutunud. „Õed on täna oma ettevalmistusega valmis võtma paljuski seda tööd enda kanda, mida harjumuspäraselt oleme näinud arste tegemas,“ rääkis ta ja lisas, et õenduse õppevahendidki on viimasel ajal täiendusi saanud, näiteks sünnitussimulaatori näol.

Loe veel

Selline korraldus on praktiline, kuna arste koolitatakse väga kaua ja nende kallis tööaeg peaks põhiliselt kuluma diagnoosimisele ja ravile, nii et patsiendile seletab protseduure ja suhtleb igapäevaselt hoopis õde, kinnitavad nad.

Kiirabi devalveerumine?

Liiger kritiseeris ka sellist töökorraldust, kus kiirabi on tihti sunnitud tegema hoopis sotsiaaltöötaja või politsei tööd, aidates inimesi lihtsalt voodist välja. „Ma olen ka lambipirne keeranud,“ muigas Siimon. „See on hoopis filosoofiline küsimus, millega kiirabi peaks või ei peaks tegelema, meie selle üle ei arutle,“ sõnas Kõrgemaa.

Ka Siimon kinnitab, et selle nurga alt nad kiirabis ei mõtle. „Meil on väga konkreetne käsuahel, me ei aruta omavahel, millisel väljasõidul on mõtet ja millisel mitte. Häirekeskus teatab, et hakake sõitma ja me hakkame. Seda küsimust tuleks hoopis kõrgemast otsast uurida,“ kommenteeris ta.

Pessimismiks kiirabi tuleviku osas nad põhjust ei näe. „Ma usun, et Eestis sõidab kiirabi välja ka edaspidi,“ sõnas Kõrgemaa. Siimon lisas, et selles kiirabis, kus tema töötab, on alles jäänud vaid kolm arstibrigaadi ja pole kuulda olnud, et keegi oleks õebrigaadi tõttu kannatama pidanud. „Et siin üldse midagi erilist muutuks, seda ma väga ei näe hetkel. Brigaade tuleb lihtsalt juurde, mis on ju tore,“ tõdes ta.