Katoliku kirikule on seekordne paavsti ametiaeg vaatamata kõigile oma positiivsetele aspektidele olnud suur pettumus, kirjutab Hans Küng Eesti Päevalehe arvamusveerul.

„Paavst on kiriku polariseerinud, aidanud kaasa selle võõrandumisele paljudest inimestest ning viinud kiriku suurde kriisi. Katoliku kirik on kaotanud oma suure usaldusväärsuse, mis oli sellel Johannes XXIII ajal ning Teise Vatikani Nõukogu järel.”

Kui ka järgmine paavst jätkab samu poliitikat, siis ta suurendab neid probleeme veelgi ning viib katoliku kiriku praegusest struktuursest kriisist täiesti lootusetusse olukorda, ennustab Küng.

Minu jaoks polnud Karol Wojtyla 20. sajandi suurim, küll aga vastuolulisim paavst, nendib Küng. „Ta oli paavst, keda oli õnnistatud nii paljude annetega, ent kes ometi tegi nii palju valesid otsuseid!”

Üheks lootuskiireks oli paavsti vastuseis Iraagi sõjale ja sõjale laiemalt. Ka rõhutatakse Poola päritolu paavsti rolli Nõukogude Liidu kokkuvarisemises. Kündi sõnul on paavsti propagandistid sellega siiski liiale läinud, sest punane võim ei langenud mitte tänu paavstile, vaid pigem siiski süsteemi sisemiste majanduslike ja sotsiaalsete vastuolude tõttu.

Vatikan soovib sekkuda Euroopa poliitikasse, ent näiteks võimude lahususe printsiip on roomakatoliku kiriku jaoks tundmatu, nendib Küng.

„Näiteks Saksamaal — kus piiskopkonnad püüavad nendel teemadel poliitikat mõjutada — on Rooma kuuria jätnud mulje, justkui ei hooliks ta kiriku ja riigi õiguslikust lahutatusest. Vatikan (kasutades Euroopa Rahvaparteid enda suuvoodrina) püüab avaldada survet ka Euroopa Parlamendile, et nt abortide seadustamisega seotud teemade juurde kaasataks ka Roomale lojaalseid eksperte,” kirjutab Küng.

Neitsi Maarja suur kummardaja jutlustas naiselikkuse kontseptsioonist, kuid keelas samal ajal kasutada rasestumisvastaseid vahendeid ega lubanud ka naisi pühitseda vaimulikuks.

„Eelkõige just naised ei jaga Vatikani seisukohta, et sündimuse kontroll, abordid, abielulahutused ja kunstlik viljastamine tuleb hukka mõista kui “surmakultuuri” kandjad,” lausub Küng.

Johannes Paulus II on väljendanud selget vastuseisu rasestumisvastastele tablettidele ja preservatiividele,” nendib Küng. „Selle tagajärjel võib paavsti — rohkem kui ühtegi teist riigimeest — pidada osaliselt vastutavaks rahvaarvu kontrollimatu kasvu eest mõningates maades, niisamuti aidsi leviku eest Aafrikas.”

Paavst kannab põhivastutust ka selle eest, et preestreid napib. „Meestele, kes on tõotanud oma elu pühendada preestrikutsele, jääb abielu endiselt keelatuks. /-/Kui keegi peab preestriameti nimel veetma oma elu ilma naise ja lasteta, tekib seksuaalhälvete tekke risk, mis võib viia näiteks pedofiiliani.”

Kuigi Johannes Paulus II palus 2000. aastal roomakatoliku kiriku minevikupattude pärast andeks, ei teinud ta sellest praktilisi järeldusi.

„Paavst palus andeks ainult kiriku “poegade ja tütarde” pattude pärast, mitte aga “Püha Isa” ega “kiriku enda” tegude pärast,” nendib autor. „Vatikan oli ka väga aeglane katoliku kiriku vaimulike pedofiiliaskandaalidele reageerimisel. Paavsti andekspalumine jäi seega pelgalt sõnadeks, millele ei järgnenud tegusid.”