On aga ka üks teine mõõdik, nimelt see, kui suur on pension võrreldes pensionieelse sissetulekuga. Praegu on keskmine pension 32 protsenti keskmisest brutopalgast. Järvani arvutuste kohaselt on see 2060. aastal vaid 24 protsenti. Täiesti ennustamatu on see, kuidas kavatseb riik 40 aasta pärast palkasid ja pensione maksustada.
Kui inimene on harjunud mitu korda nädalas väljas sööma, siis teda ei huvita see, kui palju saab ta pensionärina Maximast asju koju tassida, kui tema pension ei võimalda talle harjumuspärast puhkusereisi ja mõnusat õhtut kohvikus.
Küll aga näeb see pensionär oma Maxima kotti koju tarides, kuidas praegu veel sündimata noored istuvad kohvikus ja rüüpavad kohvi, mis selleks ajaks maksab juba 11 eurot tass. Töötajate ja pensionäride sissetulekuerinevus kasvab ilmselt nii suureks, et pensionäridel on kiusatus kasutada oma jõudu valimiskastide juures, et panna töötajatele peale järjest karmimad maksud, et tõsta pensioni. Samuti imevad pensionäride kontrolli all olevad poliitikud täiesti tühjaks ülejäänud riigi programmid nagu hariduse, lastetoetused ja turvalisuse, et suurendada pensione.
Kõlab nagu ulme? Ei, mõnel pool on see reaalsus juba praegu. Vaadake näiteks Brasiiliat, kus pensionite peale kulub nii palju raha, et hariduse ja tervishoiu jaoks enam ei jätku. Vähene investeerimine noortesse kasvatab aga ühiskondlikku ebastabiilsust, mille tõttu valis Brasiilia omale hiljuti presidendiks radikaalseid muutusi lubanud Jair Bolsonaro.
Üheks Brasiilia probleemiks on, et pensionile saab juba 55-aastaselt. Teiseks probleemiks on ametnike helded eripensionid. Viimased on Eestis kaotatud, kuigi kõlab hääli, mis lubavad need taastada. Pensioniea tõus 65-aastani on Eestis juba heaks kiidetud, praegu riigikogus ootava pensionireformi üheks osaks on pensionea automaatne tõus paralleelselt eluea kasvuga.