Kogu vajalik info Eesti pensionisüsteemi kohta on alljärgneval graafikul. Sellel on näha sündide arv Eestis. Just see on pensionisüsteemi kõige olulisem mõjutaja.

Praegused pensionärid on sündinud enne 1955. aastat. 1970-80. aastatel toimus Eestis suur sündimuse kasvulaine. Selle laine ajal sündinud inimesed on praegu 30-50 aastased, paljuski nende maksutuludest makstakse pensione praegustele pensionäridele ja just nemad muretsevad, mis saab tulevikus.

Aastatel 2035-2060 läheb see suur põlvkond inimesi pensionile ja nende esimese samba pensioni peab hakkama maksma neile järgnev, alates aastast 1991 sündinud põlvkond. Kas te näete graafikult, kui väikesed on sündinud laste aastakäigud 90. aastatest alates? Mis juhtub, kui need, poole väiksemad aastakäigud peavad hakkama pensioni maksma 70.-80. aastate hiiglaslikele aastakäikudele? Milliseks tuleb siis pension? Kuidas jaksavad töötajad seda koormat kanda?

Teine pensionisammas ongi üheks lahenduseks. See pole ideaalne, inimesed võiksid ka ise raha juurde koguda, aga paremat pole. Praegu aga lubatakse teine pensionisammas vabatahtlikuks teha või lausa ära kaotada, põhjuseks raha kaotamise hirmus inimeste mure.

Mõne kuu eest kirjutas Kristjan Järvan Postimehes artikli, milles tegi arvutusi ja väitis, et teise samba kaotamine toob tulevikus suurema pensioni. Miks ei lükka keegi Järvani arvutusi ümber, küsisid murelik pensionikoguja Art Johanson ja pankur Indrek Neivelt?

Kõigepealt tuleb öelda, et Järvani arvutused on väga spekulatiivsed. 40 aasta pikkused ennustused majanduskasvu, palkade, tööhõive ja teiste selliste näitajate kohta on paratamatult väga ebatäpsed ja järelikult võib iga kõrvalekalle ennustusest muuta arvutused ebatäpseks.

Teiseks leidis Järvan oma arvutuste toel, et kui aastal 2060 ei maksaks sel ajal töötavad inimesed makseid teise sambasse, vaid maksaksid esimesse, siis teeniksid pensionärid aastal 2060 rohkem. Küsimus on muidugi selles, et miks peaksid 2060. aasta töötajad tahtma maksta raha pensionäridele, mitte koguda endale. Esimese samba pensionite suurus, indekseerimine, maksustamine ja muud asjaolud on riigikogu otsustada, riigikogu võib igal ajal järgneva 40 aasta jooksul muuta esimese samba pensionite maksmise korda ebasoodsamaks praegustele keskealistele. Teine sammas on palju tugevamal õiguslikul alusel, sest sinna kogutud raha on inimeste omand, mida saab erinevalt esimese samba pensioniõigustest ka pärandada.

Samuti väitis Järvan, et Eesti majanduses kasvaks raha kiiremini kui teise samba fondides. Selle väite probleem on selles, et kui riik ei maksaks enam nelja protsenti teise pensionisamba makseteks, siis kulutaks riik selle muude asjade peale ära. Riigieelarves on üsna vähe seda, mida võiks nimetada investeerimiseks, suurem osa on puhas tarbimine ja teise pensionisamba neli protsenti kaoks nagu vesi kuumale kerisele. Jääb ebaselgeks, kuidas raha täna ärakulutamine suurendab pensione 40 aasta pärast.

Pensionist rääkides rõhutatakse tihti majanduse arengut, justkui see mõjutaks seda, milline on tulevane pension. Jah, majanduse areng mõjutab seda, kui suure ostukorvi võrreldes tänase pensionäriga saab tulevane pensionär Maximast osta. Kui majandusel läheb hästi, on see ostukorv suurem.

On aga ka üks teine mõõdik, nimelt see, kui suur on pension võrreldes pensionieelse sissetulekuga. Praegu on keskmine pension 32 protsenti keskmisest brutopalgast. Järvani arvutuste kohaselt on see 2060. aastal vaid 24 protsenti. Täiesti ennustamatu on see, kuidas kavatseb riik 40 aasta pärast palkasid ja pensione maksustada.
Kui inimene on harjunud mitu korda nädalas väljas sööma, siis teda ei huvita see, kui palju saab ta pensionärina Maximast asju koju tassida, kui tema pension ei võimalda talle harjumuspärast puhkusereisi ja mõnusat õhtut kohvikus.

Küll aga näeb see pensionär oma Maxima kotti koju tarides, kuidas praegu veel sündimata noored istuvad kohvikus ja rüüpavad kohvi, mis selleks ajaks maksab juba 11 eurot tass. Töötajate ja pensionäride sissetulekuerinevus kasvab ilmselt nii suureks, et pensionäridel on kiusatus kasutada oma jõudu valimiskastide juures, et panna töötajatele peale järjest karmimad maksud, et tõsta pensioni. Samuti imevad pensionäride kontrolli all olevad poliitikud täiesti tühjaks ülejäänud riigi programmid nagu hariduse, lastetoetused ja turvalisuse, et suurendada pensione.

Kõlab nagu ulme? Ei, mõnel pool on see reaalsus juba praegu. Vaadake näiteks Brasiiliat, kus pensionite peale kulub nii palju raha, et hariduse ja tervishoiu jaoks enam ei jätku. Vähene investeerimine noortesse kasvatab aga ühiskondlikku ebastabiilsust, mille tõttu valis Brasiilia omale hiljuti presidendiks radikaalseid muutusi lubanud Jair Bolsonaro.

Üheks Brasiilia probleemiks on, et pensionile saab juba 55-aastaselt. Teiseks probleemiks on ametnike helded eripensionid. Viimased on Eestis kaotatud, kuigi kõlab hääli, mis lubavad need taastada. Pensioniea tõus 65-aastani on Eestis juba heaks kiidetud, praegu riigikogus ootava pensionireformi üheks osaks on pensionea automaatne tõus paralleelselt eluea kasvuga.

Kui inimestel on soov elada vaid esimesest pensionisambast ehk töötavate inimeste maksurahast, siis selleks, et pension poleks haletsusväärselt väike ja raha jätkuks ka teistele riigi programmidele, peab pensioniiga tõusma. Probleem on muidugi selles, et ka praegu lähevad paljud pensionile enne õiget pensioniiga, sest pole kas tööd või tervist. Tulevikus pensionieani väljavenitamiseks peavad praegused noored elama tervislikumalt kui nende vanemad. Kes saab 55-aastaselt tänapäeval infarkti, selle jaoks võib pension jääda kaugeks unistuseks.

Teist sammast kritiseeritakse ka väitega, et kes ikka teab, mis Eesti riigist saab. Tegelikult sõltub teine sammas palju vähem Eesti riigist, sest teise samba raha investeeritakse üle maailma, Eesti riik kogub makse vaid oma territooriumilt. Üks õnnetu sõda Venemaaga võib pühkida ära kogu pensionivara Eestis, olgu selleks siis riigi maksutulu või eraisiku ettevõte või investeering kinnisvarasse. Lugege oma kindlustuse tingimusi, seal on ilmselt punkt selle kohta, et sõjakahjusid kindlustus ei kompenseeri. Samamoodi mõjutaks kõiki pensionivarasid Eestis mõni suurem loodusõnnetus või tõsisem majanduslik šokk. Välismaale investeeritud teise samba vahendid jäävad aga alles.

Samuti ei tasu loota, et suured ühiskondlikud pöörangud ei mõjuta riiklikku pensioni. Eesti vabariigi taassünd lõi kogu vana pensionisüsteemi segi, kõik vanad pensioniõigused kadusid. Näiteks KGB töötajad omasid õigust minna pensionile juba 40. eluaastates (Venemaal saavad siiani). Kas te arvate, et Eesti riik austas nende õigustatud ootust? Mõistagi mitte. Miks usuvad inimesed, et kui 30 aasta pärast saavad võimule veganid või islamistid, et siis austatakse endiselt pensionõiguseid, mis on teenitud lihakombinaadis või õlletehases?