Teeme Tõnismäele autotunneli ja purskkaevu?

Pronksmehe ümarlaua kaasjuhataja, Tallinna ekslinnapea Hardo Aasmäe arvates tulnuks pronksmehe plats enne ära planeerida ja siis alles säilmed ära viia.

Enne väljakaevamisi oleks vast pidanud olema selge, mis selle platsiga edasi saab, märkis Aasmäe pikemas usutluses Den za Dnjom-ile. Seda ei saa jätta tühermaaks. Praegu jääb ta mingiks ebaselge otstarbega maatükiks. “Õige järjekord oleks ikka olnud nii, et tehakse planeering, arutatakse läbi, kuidas ta ühildub Kaarli kiriku, rahvusraamatukoguga ja nii edasi,” märkis Aasmäe. “Aga nüüd on see poliitiline jant läinud nii kaugele, et ta viiakse ülepeakaela ära.”

Vabaduse väljaku ümbrus tahetakse teha jalakäijate tsooniks, rääkis Aasmäe. Samas on Kaarli kirik, mis on Tallinna üks tähtsamaid hooneid, sattunud liiklussaarele. Ei saa kadunukest kirikusse ega sealt ära, või pruuti kirikusse ja sealt ära. Tohutu laiad tänavad hiigelliiklusega. “Põhimõtteliselt tuleks seal ikkagi viia liiklus mingil hetkel Endla tänavalt maa alla, mäe alt läbi,” väitis Aasmäe. “Seal kõrguste vahe võimaldab seda — kui juba tehakse seda ala jalakäijate vööndiks. Linnaehituslikke kaalutlusi on aga väga raske läbi viia, kui poliitiline vastasseis on teravaks aetud.”

Aasmäe väitis, et tema peamine kaalutlus linnapeaks olemise ajal, miks monument ära viia, polnud üldse poliitiline. See oli linnaehituslik ehk seotud rahvusraamatukogu ehitamisega. Kui see monument kunagi sinna pandi, siis see polnudki nii halb koht. Asus ta ju sisuliselt aguli serval, kus tol ajal polnud liiklus nii tihe. Nüüd on mälestusmärk otse rahvusraamatukogu peasissepääsu ees.

Aasmäe kinnitusel vestles ta Associated Pressi ajakirjanikuga monumendist ja küsis, mis on tavaliselt Euroopa pealinnades suurte raamatukogude ees? Tema vastas spontaanselt: fountains. Purskkaevud. Need sobiksidki Aasmäe arvates praegusele pronksmehe platsile.

Ekslinnapea kinnitusel tahtis ta monumendi 90ndate algul enda valitsusajal lasta maha võtta, et rahvusraamatukogu ümbrust avardada. Kuid üle NSVLi oli antud 90ndate alguses käsk monumente kaitsta. “Tallinna garnisoni ülem ütles, et mul on mustvalgel paber, et tuleb saata kaitseks bronerovannõi narjad,” meenutas Aasmäe. “Ja oleks see monument veel linna servas, aga staabi akna all. (Praegu asub selles majas kaitseliidu peastaap — DzD) Ta pidi kaitsma ka Leninit, aga Lenini kohalt sain temaga kokkuleppele. Ta ütles, et Lenin Leniniks, siin on sõditud erinevate lippude all. Aga ta lisas väga lihtsalt, et teine ilmasõda on ikkagi meie meeste töövõit. Aga me läheme siit niikuinii välja, siis tee mis tahad. Aga siis polnud ma enam linnapea.”

Aasmäe allkirjad leiduvad tema nii Lenini kui paljude teiste NSVLi monumentide mahavõtmisotsustel. Viimasel korral ümarlauda juhatades küsis Aasmäe, kas kohalviibinud on lugenud tuntud bolševiku Lunatšarski artiklit monumentaalpropagandast. Aasmäe väitis, et oma senises tegevuses monumentidega on ta lähtunud artiklis antud kriteeriumitest: mis on kunst ja mis monumentaalpropaganda. Mis on kunst, need ausambad on paika jäetud või mujal vaatamiseks välja pandud.

Piirilepingu sõlmimisest Venemaaga poleks meil tarvis endil üldse peale suruda. Aasmäe arvates oleks meil vaja Eesti-Vene suhete aluste lepingut. Nagu Tartu rahuleping kunagi tehti, kus piir oli ainult üks punkt. Kuid meil on veel üleval küsimus teisele poole piiri Setumaale jäävast Eesti Vabariigi kodanike vara kompenseerimisest, osa KGB toimikute tagastamisest, mille kohta sõlmisid Savisaar ja NSVLi siseminister Bakatin kokkuleppe, ja veel palju muid küsimusi.