Teadlased: radikaalsed reformid on aidanud Eestil Balti naabreid edestada
Peamisteks põhjusteks loetakse kohalike poliitikute otsustavust viia läbi radikaalseid reforme üleminekul turumajandusele, privatiseerimist välisinvestorite tähelepanu ligitõmbamiseks, kaasasündinud suuremat eneseusaldust ning protestatlikku maailmavaadet, vahendab Leedu Delfi.
Juba 1994. aastal tõi välisajakirjandus Eestit esile kui Balti riikidest juhtivat. Eesti kutsuti esimesena Euroopa Liitu astumise läbirääkimistele. Esimesena võeti kasutusele ka euro ja elati kergemini üle kriis: majandus langes vähem ja toibumine oli kiirem.
Kahe maailmasõja vahelisel perioodil oli Balti riikidest kultuuriliselt, sotsiaalselt ja majanduslikult tugevaim Läti. Eesti oli teisel kohal ning Leedu oli selgelt viimane, öeldakse uurimuses. Enne Esimest maailmasõda töötas Riias palju Leedu emigrante, kellel oli maata kehvikute maine. Vähem kui saja aastaga on Läti oma positsiooni Eestile kaotanud ning teisele kohale on tõusnud Leedu.
Teadlased tõid esile mõned põhjused, mis eristavad Eestit Lätist ja Leedust ja on võimaldanud Eestil naabritest ette minna.
1. Eesti geograafiline asend
Eestlased oskavad soome keelt ja võisid nõukogude ajal vaadata Soome televisiooni. Pärast iseseisvuse taastamist meelitas Eesti ligi soomlasi, kes tegid seal sisseoste ja veetsid vaba aega. Väikeste keele- ja kultuurierinevuste tõttu oli Eesti Soome ja Rootsi investoritele ligitõmbavam. Samal ajal võib osa eestlastest töötada Soomes ja ei pea seetõttu pikaks ajaks või igavesti kodust lahkuma nagu leedulased ja lätlased, kes otsivad õnne Iirimaal ja Suurbritannias.
2. Nõukogude ajal hävitati Eesti majanduse struktuuri vähem
Eesti majandus kannatas vähem nõukogude süsteemi struktuurse hävitustöö all, kui Läti ja Leedu oma, kus mõned majandusharud olid arenenumad, mis tõi kaasa keerulisema kohanemise pärast iseseisvuse taastamist.
3. Radikaalsem üleminek kapitalismile
Eesti valitsus võttis turumajandusele üleminekul vastu šokiotsuseid, samas kui Läti ja eriti Leedu valisid järkjärgulise ülemineku. Eesti viis sel ajal maksimaalselt kiire tempoga läbi radikaalseid reforme. Kuni leedulased olid ametis erastamisega, hoolitsesid eestlased stabiliseerumise eest ning astusid aasta enne Leedut välja rublatsoonist ja võtsid kasutusele rahvusvaluuta. Leedus oli sel perioodil rohkem parasiitlikku tegevust, mis seletab osaliselt seda, miks majanduslangus oli Leedus sügavam kui Eestis.
Erastamisviisid
Leedu andis riigiettevõtete erastamisel eelise nende töötajatele. Eestlased asutasid agentuuri, mis hoolitses erastamise eest ja eelis anti välisinvestoritele, kellel olid raha investeeringuteks ja hädavajalikud teadmised äri arendamiseks.
Teiste tähtsate faktidena märgitakse Eesti protestantismi ning ka parempoolsete jõudude võitu esimestel valimistel. Nende poliitiliste jõudude võit võimaldas kiiremini ja radikaalsemalt hädavajalikud reformid läbi viia, samas kui leedulased valisid võimule postkommunistlikud jõud.
Uurimuses tuuakse ära Saksa teadlase Katrin Mattuschi sõnad, kelle hinnangul on leedulased orienteeritud traditsioonilistele pereväärtustele, nad on väga võimukad, nõuavad ühiskonnas rangelt võrdsust, suhtuvad vaenulikumalt kapitalistlikesse väärtustesse ning ei ole oma jõus väga kindlad.
Eestlased seevastu on suured individualistid, rolle perekonnas mõistavad vähem traditsiooniliselt ja rohkem autonoomselt, on rohkem orienteeritud tulemustele ja vähem huvitatud võrdsusest ühiskonnas.
Lätlased asuvad kuskil leedulaste ja eestlaste vahepeal. Läti on viimasele kohale jäänud eelkõige selle tõttu, et lätlased on oma kodumaal lähedal rahvusvähemuseks muutumisele, olukorda on halvendanud emigreerimine, Venemaa oht ja muu.
