Teadlased: keelenõudeid ei tohi kaotada

Eesti väärikamad keeleteadlased hoiatavad oma avalduses valitsust tagajärgede eest, mida toob eesti keele jaoks kaasa valitsuse läbikaalumata toetus kolme riigikogulase keelenõuetest loobumise ettepanekule.

Vastavalt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusele 1998. aasta 5. veebruarist on esindusdemokraatias ja riiklikus asjaajamises eesti keele kasutamise nõude esitamine Eestis kooskõlas üldiste huvidega ja ajalooliselt kujunenud olustikus õigustatud. On kujuteldamatu, et rahvasaadik saaks teostada talle valijate poolt usaldatud võimu, kui ta ei saa aru informatsioonist Eesti tegelikkuse kohta, teatasid 12 Euroopa keelteaasta Eesti rahvusliku komitee liiget oma avalduses.

Mõne aja eest Riigikogus tehtud muudatusettepanek ei võimaldaks keeleteadlaste kinnitusel ka valitsusel täita oma põhiseaduslikku kohust tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine, sealhulgas eesti keele kui riigikeele püsimine.

Olukorras, kus iga järeleandmine kutsub esile veel suurema järeleandmise ning liikumise eesti keele väärtuse vähendamise ja teise riigikeele seadustamise poole, peab lähtuma minimaalse riski põhimõttest, on avalduses kirjas. Juhul kui tekib vähimgi kahtlus, et otsus võiks kahjustada eesti keele ja rahvuse huve, tuleb vältida sellise otsuse vastuvõtmist, väidavad rahvuskomitee liikmed.

Muudatusettepaneku põhjendamiseks seni esitatud väited, mille järgi keelekasutust valitud organites saab reguleerida teiste õigusaktide, kaasa arvatud Riigikogu töökorra seaduse abil, pole keeleteadlaste sõnul veenvad. Ka riigikohtu kolleegiumi asjakohane otsus ütleb, et Riigikogu liikme keeleoskus saab olla määratud ainult Riigikogu valimise seadusega. Sama otsuse järgi ei saa ka kohaliku omavalitsuse liikmele esitatavaid eesti keele oskuse nõudeid kehtestada seadusest madalamal oleva õigusaktiga. On oluline mõista, et “riigikeel”, “töökeel” ja “asjaajamiskeel” ei ole sama taseme mõisted.

Avaldusele alla kirjutanud keeleteadlased näevad muudatusettepaneku taga muu hulgas välisministeeriumi suutmatust selgitada oma rahvusvahelistele partneritele Eesti keelepoliitilist olukorda ja eesmärke.

“See on otseselt tingitud sellest, et järjekordselt ei ole peetud vajalikuks konsulteerida keeleteadlaste kui ala asjatundjatega,” leiavad 12 keeletundjat. “Mööda on mindud isegi haridusministeeriumist, põhimääruse järgi keelepoliitika eest vastutavast organist. Areng, kus poliitikud on võõrandumas asjatundjatest, on muutumas takistuseks ühiskonna stabiilsuse tagamisele.”

Keeleteadlaste hinnangul ei riku keelenõue valimisseaduses inimõigusi, küll aga suurendab selle kõrvaldamine seadustest keelekasutuse reguleerimatust ja sellest tulenevaid ohte Eesti julgeolekule ning on otseses vastuolus riikliku integratsiooniprogrammi põhimõtetega.

Pooldades Eesti riigi ja ühiskonna avatust, mille hulka kuulub ka keelte õppimine, kasutamine ja arendamine Euroopa keelteaasta vaimus, ei saa Eesti keeleteadlased nõustuda eesti keele kui riigikeele staatuse ükskõik millise madaldamisega.

Avaldusele allakirjutanud rõhutavad, et ettepanek kõrvaldada valimisseadustest keelenõue ei vasta nende poolt koostatava eesti keele arendamise strateegia põhieesmärgile: tagada eesti keele täisväärtuslikkus ka tulevikus.

Avaldusele on alla kirjutanud TÜ professor Mati Erelt, TÜ professor Birute Klaas, haridusministeeriumi peainspektor Kristi Mere, TPÜ professor Helle Metslang, TÜ professor Karl Pajusalu, TPÜ dotsent Mart Rannut, EKI direktor Urmas Sutrop, haridusministeeriumi keelenõunik Jüri Valge, TPÜ vanemteadur Silvi Vare, EKI vanemteadur Jüri Viikberg, TÜ professor Tiit-Rein Viitso ja TÜ professor Haldur Õim.