Kuu alguses kohtusid Lõuna-Saksamaal Lindaus juba 64. aastat järjest Nobeli teaduspreemia laureaadid ja noored teadlased ning kraadiõppurid.

Lindau kohtumisel, mille keskmes oli füsioloogia ja meditsiin, osales 37 Nobeli meditsiini või füsioloogia auhinna laureaati ja enam kui 600 uue põlvkonna tippteadlast ja -uurijat 80 riigist.

Kohtumisele valiti üliõpilased ja noorteadlased oma riigi parimate hulgast. Eestis nimetas kandidaadid Lindau konverentsidest osavõtuks Eesti Teaduste Akadeemia ning lõppvaliku tegi Lindau nõukogu hindamiskomisjon. Kandidaatide hulgast valis hindamiskomisjon Eestit esindama Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi doktorandi, füsioloogia õppetooli spetsialisti Tanel Visnapuu.

Visnapuu kandideeris Lindau kohtumisele oma juhendaja professor Eero Vasara soovitusel. "Kogu ürituse kontseptsioon tundus ülihuvitav, seda enam, et konverents käsitles minu teadusvaldkonda ja seal osalesid laureaadid, kellest ma olin palju lugenud," ütles Visnapuu, kes tegeleb igapäevaselt kesknärvisüsteemi füsioloogia uurimisega.

Nobelistidega kohtumisest räägib Visnapuu ülivõrdes, kelle jaoks oli kogemus ülimalt mitmekülgne ja vaimselt väga rikastav. "Ootasin võimalust kuulda parimatelt teadlastelt, milline mõtlemislaad viis neid Nobeli preemiani. Tuleb välja, et tihti on just püsivus see, mis ennast ära tasub – see tähendab, et alla anda ei tohi mitte mingil juhul. Teadlase töös on tõusude ja mõõnade esinemine vältimatu," sõnas Visnapuu, kes sai Lindau kohtumiselt väga palju inspiratsiooni, sest see õpetas teadusprobleemidesse teistmoodi suhtuma.

Kõige enam soovis noor teadlane näost näkku kohtuda rootslasest professori Torsten Wieseliga, kes leidis koos David H. Hubeliga, et ajukoore primaarses nägemispiirkonnas on väga spetsialiseerunud rakud, mis reageerivad ainult kindlat laadi välisstiimulile. "Olen temast lugenud neuropsühholoogia ja -füsioloogia õpikutest, seega oli antud kohtumine mulle ka teistest erilisem. Professor Wiesel rääkis pikalt, aga rõhutas, et teaduses tuleks küsida võimalikult lihtsaid küsimusi ja proovida nendele kõigepelt vastata – seejuures saab teaduskatsetes kasutada ka käepäraseid vahendeid ja palju loovust."

Visnapuu töötab igapäevaselt selle nimel, et selgitada, millised bio- ja neurokeemilised muutused leiavad aset ajus neuropsühhiaatriliste häirete, näiteks ärevuse või depressiooni puhul. Tema eesmärk on selgitada nende häirete olemust niivõrd põhjalikult, et oleks võimalik leida parim raviviis, kuna psühhiaatrilised häired on suureks koormaks vaimsete haiguste all kannatajatele ja nende lähedastele, samuti ühiskonnale.