Kuigi kahe kõrgkooli koostööst on räägitud juba aastaid, jääb Karise sõnul koostöö pinnapealseks, kui on hirm, et see viib ühinemiseni. „Kui see hirm maha võtta, siis saab sellele teemale läheneda,” selgitas Karis Eesti Päevalehele.

„Kuna ma olen olnud ka maa­ülikooli rektor, siis tunnen mõlemat ülikooli suhteliselt hästi ja näen potentsiaali, mis on kasutamata,” põhjendas rektor, miks ta on veendunud, et kahe ülikooli sisuline integratsioon tõstaks õpetuse kvaliteeti.

Koostöös näeb Karis lahendust õppejõudude nappusele ja taristu ühiskasutamine aitaks kulusid kokku hoida. Koolidel poleks tarvidust ehitada eraldi uusi hooneid, vaid tuleks leida võimalus neid koos kasutada. Samuti aitaks koostöö tõsta õpetavate erialade kvaliteeti ja vähendaks erialade dubleerimist.

„Liitumine kindlasti ei toi­mu tuleval aastal. Küsimus ei ole ajas. Kui paneme selge eesmärgi kaks struktuuri kokku viia, siis sõltub selle täitumine sellest, kui kiiresti me suudame seda teha,” selgitas ta. „Ma usun südamest, et see juhtub siiski kunagi. Niikuinii on küsimus, kas me juhime ise seda protsessi või on ühel hetkel olukord nii lootusetu, et oleme sundvaliku ees,” lisas Karis.

Maaülikooli rektor Mait Klaassen ei ole kahe ülikooli liitumise suhtes nii rõõmsalt meelestatud. „Ülikoolide füüsiline liitmine ei anna täna midagi. Kahe kõrgkooli liitumisvõimaluste analüüsimise komisjoni kokkukutsumisest on ilmselgelt vara rääkida, kui ei ole korrastatud kõrgharidusmaastiku juba täna teadaolevaid kitsaskohti,” selgitas ta. Ka on maaülikoolil oma väga kindel nišš, kus teadlased ja õppejõud on tunnustatud tegijad ning oma ala asjatundjad loodussäästliku mõtteviisi ja maaelu targa ja tasakaalustatud arendamise edendajatena.