„Aastal 1995 andis Kunstifond Tartule üle Tartuga seotud kunstiteosed, kokku 153 teost. Lisaks on olemas veel üks nimekiri, aastail 1989–1991 Tartu näitustel tehtud Kujutava Kunsti Nõukogu ostud, kokku 72 tööd. Seega on dokumentaalselt tõestatud 225 töö olemasolu,” kirjutab Kruusamäe Maalehes.

Edasi kirjutab Kruusamäe, et neist on üle viiekümne teadmata kadunud ja et tegelikult sooritati kunstitehinguid ka varasematel aegadel. Kuna teosed ei olnud arvele võetud, oli raske ka täpselt järge hoida, missugused neist kadusid. Näiteks müüdi aastail 2000–2003 Tartu linnavalitsusele 800 000 krooni väärtuses taieseid.

Kui Berk Vaher teostekaost augustis Tartu Postimehes kirjutas, andis näiteks kirjastus Ilmamaa neli tööd liidule tagasi.

„Vähemalt 118 kindlat tööd oli olemas veel aastal 1998, sest just siis andis need tööd Tartu kunstimuuseum tagasi, osa neist on nüüdseks kadunud,” jätkab Kruusamäe. „Ent tagasi anti need kunstnike liidu likvideerimisel olnud kombinaadile ASile Artes, mida juhtis Rait Toompere, ja pärast osa maale kadus,” nendib ta.

Artese ajalugu tutvustades toob Kruusamäe välja, et Toompere tekitas sellele suure võla, makstes küll koondamistasud, jättes aga nende pealt sotsiaalmaksud maksmata. Kuigi müüdi ka osa aktsiaseltsi kinnistuist, võlad aina kasvasid.

„Maksuvõlg koos viivistega küündis juuliks 1997 kolmveerandi miljonini. Seda võlga asus jõudumööda lappima Toompere kaasparteilane, linnapea Andrus Ansip,” kirjutab Kruusamäe. Siin tulebki mängu Tartu linna 800 000 krooni suurune toetusost.

Positiivne on Kruusamäe hinnangul muidu koleda mängu juures tõik, et sadakond kunstiteost leidis pärast pikka keldrites vedelemist endale korraliku vormistuse raamide jms näol ning esindusliku paiga linnavalitsuse ruumides.

2001. aastal murti kunstnike liidu ruumidesse sisse, mille tagajärjel kadusid raamatupidamise andmed. „Tõnis Paberit ja haldusjuht keeldusid isegi juhatusele teatamast, mis täpselt varastati, see pidavat uurimise huvides olema saladus.”

Muuhulgas olid kaduma jäänud teosed sellistelt meistritelt nagu Alfred Kongo ja Linda Kits Mägi. „TKLi esimees aastail 2000–2003 Tõnis Paberit on öelnud, et autorid võtsid tööd tagasi.” Kongo ja Ilmar Malina puhul oleks see ilmvõimatu, sest need mehed olid selleks ajaks igaviku väljadel.

Üks liidu pumba juures olnu, Endel Taniloo, koostas hiljuti kirja, milles püüab oma tegemisi legaliseerida: palub võtta tema käes olnud viis tööd vastu kunstimuuseumil. „Paraku suunab ta üleandmisaktidega nende tööde teekonda kui eraisik, sellal kui tegu on TKLi omandusega.”

Ühe töö — Liis Benderi portree — koduspidamist on tunnistanud Helle Vahersalu. Kokku on kadunud enam kui miljoni krooni jagu liidu vara.