Nii kõneles Vabadussõja legendaarne juht kindral Johan Laidoner 1935. aastal riigi-ja omavalitsuse juhtidele.

Paraku kipume täna olema pahatihti ülienesekriitilised. Töökate ja ülipüüdlikena ei ole me kunagi saavutatuga päris rahul. Elujärg tundub olevat liiga visa paranema ja ühiskonna areng võiks ka kiirem olla ja raha võiks meil kõigil muidugi alati rohkem olla. Me tahaksime juba praegu elada nii nagu ameeriklased või soomlased. Meil ei ole olnud mahti õppida rõõmu tundma oma riigist ja meie ühistest saavutustest. Tunda rahvuslikku uhkust oma rahvaväe üle.

Eesti kaitseväelased, õigemini Eesti riik on saanud tuleristsed rahvusvaheliste jõudude koosseisus Iraagis ja Afganistanis. Meie poisid Iraagis, Afganistanis ja Balkanil on tõestanud väikese Eesti sõjalist võimekust. Meie sõdurid on seal näidanud, et meie väljaõpe ja varustus on tasemel, mis lubab meie üksustel tõhusalt tegutseda igasuguses olukorras.

Olen tajunud oma kolleegide, Euroopa väejuhtide, siirast tunnustust. Pool sajandit ei ole Eesti saanud riigina oma sõjalist võimekust näidata. Nüüd me oleme. Seda võib nimetada ka tagasipöördumiseks sõjameeste vennaskonda. Kahtlused Eesti suutlikkusest panustada NATO ühtsesse julgeolekusüsteemi on hajunud. Seepärast ei saa Eesti ka edaspidi käituda vahva sõdur Sveijki loogika järgi, et hea on olla köögile lähemal ja eesliinist kaugemal.

Täna jätkavad oma teenistust kaitseväes sajad missiooniveteranid. Eesti sõdurid on juba saanud sääraseid kogemusi, mida isegi meie naabritel ei pruugi olla.

Aga sel medalil on ka teine külg.

See on pidev mure oma lähedaste elu ja tervise pärast, kes teenivad Eestit kodust kaugel. Kuid see on hind, mida me peame paratamatult oma riikliku iseseisvuse eest maksma. Maailm on muutunud kurjemaks ja meie poisid on selle kurjuse vastu astunud. Nad on seda kurjust näinud ja kogenud. Meie poiste mehisust ja vaprust tuleb tunnustada.

Tahan siinkohal siiralt tänada meie poiste lähedasi toetuse eest!

Ja soovida meie poistele, kes teenivad Eestit praegu Bagdadis, Kabulis ja Pristinas Kosovos, külma närvi ning sõdurile mõnikord nii vajalikku õnne.

Kaasmaalased!

Eesti valis endale positsiooni 20. juunil 2003, kui saatis kaks oma esimest üksust koalitsioonivägede koosseisus Iraaki. Eesti on väga selgelt ja üheselt ühinenud nende riikide leeriga, kes jagavad demokraatlike väärtusi ja armastavad vabadust. Eesti rahvas on parlamendi ja valitsuse kaudu nii otsustanud. See otsus on pannud meie rahva ja riigi täiesti uude olukorda, millega ühest küljest kaasnevad täiendavad julgeolekutagatised, aga teisest täiendavad riskid. Riik ja rahvas peavad olema valmis nendeks riskideks. Me peame olema valmis kurjusele vastu hakkama. Riik peab toimima seitse päeva nädalas ja 24 tundi ööpäevas. Meie vaim peab olema valmis ja tahe end kaitsta karastunud, sest kurjus üritab kõigepealt halvata ning siis murda tahte end kaitsta.

Paraku ei ole NATO ega Euroopa Liidu liikmeksolek nõiavits, mis Eestile üleloomulikud võimed annab. NATO on rahvusvaheline organisatsioon, tööriist, või kui soovite, siis relv meie riikliku iseseisvuse tagamiseks. NATO liikmelisus ei saa olla, ega ole eesmärk iseeneses. Nagu ka sulandumine Euroopa Liidu majandusruumiga. Eesti rahvuslikud huvid uues olukorras vajavad mõtestamist ja selget sõnastamist. Meie rahvuslikud huvid ja selle sõjaline tagamine ei saa olla mõistete paar, mille pideva analüüsi võiksime unarusse jätta. Ükskõik, kas hooletusest või siis vastupidi, kartusest, et see on äkki tänases keerulises maailmas liiga tundlik teema. See oleks suur viga. Tõsi küll, vigu ei saa kunagi lõplikult välistada, ent meil ei ole õigust teha suuri vigu, sest meie riik on väike ja ressursid äärmiselt piiratud.

Seepärast rõhutan: esmase iseseisva kaitsevõime hoolikas ja katkematu arendamine paralleelselt kollektiivse kaitsevõime tõstmisega on nagu kilp ja mõõk sõdalase käes. Kilbita oleks sõdalane kergesti haavatav ja mõõgata ei suudaks ta rünnata.

Meie ühiskonnas saavutatud riigikaitse kokkulepe püsib. Rahvas on otsustanud panustada riigikaitsesse kindla osa meie riigi ühisest rahast, tahan öelda väga suure osa. Kõrge kaitsetahe ja rahva toetus kaitseväele kõnelevad sellest, et julgeolek on üks väheseid valdkondi, milles suurem osa meie väikesest ühiskonnast on ühel meelel. Kaitseliitlaste ja reservväelaste vabatahtlik organiseerumine on kindel märk vaba rahva tahtest oma riiki kaitsta. Eesti on väärt maa ja me tahame ning ka oskame teda kaitsta!

Kaasmaalased!

Kaitsejõudude areng on sõna otseses mõttes silmaga nähtav. Aasta tagasi lubasime, et meie õhuruumi hakkab kontrollima õhuväe moodne primaarradar. See on tehtud. Nüüd on meil pilt on oma õhuruumist. Täna esitlevad meie sõdurid teile Saksamaalt ostetud suure tulejõuga 155-mm haubitsaid ja juhitavaid tankitõrjeraketisüsteeme MILAN. Muidugi ei ole võimsad relvad väärtus iseeneses. Mitte raud ei sõdi, vaid sõdurid ja tahe. Üksuste väljaõpe, sõjaliste juhtide kvaliteet ja tahe, rahva toetus ja usaldus, nimetame seda kaitsetahteks, annab sõjaväele raudse jõu, mis teeb meie väe tugevaks.

Vabadussõja juht kindral Johan Laidoner lootis 1935. aastal varem juba tsiteeritud esinemises, et uued põlvkonnad saavad olema veel paremad, kui Vabadussõja võitnud mehed olid. Ja kui me niisuguste vaadetega läheme tulevikku, siis ei tarvitse karta, et ühes meiega kaob Eesti riik. Me kõik läheme ükskord maamulda, aga Eesti riik peab jääma, ütles kindral Laidoner.

Täna, Eesti Vabariigi 86. aastapäeval, võime tõdeda, et oleme ajaloolt piisavalt õppetunde saanud ja kogemuste võrra rikkamad. Oleme valmis Eesti julgeoleku tagamiseks kandma NATO ja Euroopa Liidu liikmesriigi relvajõudude kohustusi.

Me võime Vabadussõja kangelastele ja teile, kaasmaalased, lubada: Niikaua, kui meie oleme teenistuses, on Eesti riik. Siis tulevad meie pojad ja siis tulevad meie poegade pojad, et teenida Eestit.

Me lubame, et me ei anna alla, ei väsi ega murdu!

Elagu Eesti Vabariik!