Tarand: saadame presidendi pikalt

Arnold Rüütel ei saagi kandideerida, sest presidendivalimiste kolmes riigikoguvoorus peab kandidaadi esitamiseks ilmnema 21 riigikogu liikme ühistahe, leiab Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand. Tema meelest pole presidenti üldse vaja.

“Rahvaliidul nii palju hääli ei ole, neli parlamendierakonda peavad oma ühiskandidaadi plaani ja üle jääb ainult Keskerakond, kus aga valitseb vaikus,” nendib Tarand Eesti Päevalehe arvamusveerul. “Ilmselt ei ole Savisaare jaoks kauplemisaeg lihtsalt veel kätte jõudnud.”

Niisiis saab Rüütel tõenäoliselt kandideerida alles neljandas voorus, mis aga toimub ainult juhul, kui riigikogu ei saa oma tööga kolmel katsel hakkama, lisab Tarand. “2001. aastal ei saanud, aga sellest ei järeldu, et rahvaesindajate ponnistused lõpeksid nüüdki tingimata läbikukkumisega.”

Seekord erinevalt 2001. aastast parteilisi kandidaate peale Rüütli nimetatud ei olegi, kirjutab autor. “Kõik otsivad mujalt, küll rektoreid, küll akadeemikuid või ettevõtjaid ja loomeinimesi. See oli etteaimatav — sest põhiseaduses sätestatu 14. praktiseerimisaastal on ammu klaar, et inimeste ootused presidendi rollile ning talle põhiseadusega pandud ülesanded omavahel ei kattu.”

Pealegi teavad targad ja tegusad inimesed, kui vähe saab president tegelikult riigielu mõjutada, ega kipu ametisse, lisab Tarand. “Kipuvad need, kel ettekujutust pole, sealhulgas sadat sorti klounid, aga nemad jälle ei vasta rahva ootustele (tark, esinduslik, soliidne jne).”

Narrist olukorrast ainus mõistlik väljapääs on algatada presidendi institutsiooni kaotamine, pakub Tarand. “Aga mitte nii, nagu mõned aastad tagasi pakkus Siim Kallas, kelle arvates tulnuks Eestil minna ameerikalikku teed ja liita presidendi õigused-kohustused peaministri omadega.”

Selle idee kriitikud osutasid toona, et see viiks parlamentaarse demokraatia liinil võimude tasakaalu kadumisele. “Tasakaal aga pole sugugi ohus, kui presidendi praegused ülesanded jagada targalt riigikogu esimehe ning vähemal määral riigikohtu ja õiguskantsleri vahel,” leiab Tarand.

Tema sõnul meil pole teateid selle kohta, et just presidendi otsustav tegevus oleks ära hoidnud põhiseadusliku kriisi (mis tähendab, et valitsus ja parlament on minetanud töövõime). Lennart Meri ja Arnold Rüütel on tema sõnul piirdunud riigikogu, valitsuse ja erakondade pideva hurjutamisega ja nende usaldusväärsuse kahandamisega. Tasakaalustajana on presidendi roll nullilähedane.

Mõistagi tuleks presidendiameti kaotamisel riigikogu esimehe valimisse suhtuda hoopis tõsisemalt kui praegu, mil riigikogu valib enda hulgast sisuliselt ainult koosolekujuhatajat, nendib Tarand. “Ja valida tuleks ta mitte aastaks, vaid ikka sama kauaks kui rahvas valib riigikogugi ehk neljaks aastaks.”

Tarandi sõnul ei tohiks presidendi ülesanded: Eesti Vabariigi esindamine välismaal, diplomaatide ametisse kinnitamine, valimiste väljakuulutamine jne riigikogu esimehel konti murda. “President võib ju nime poolest olla riigikaitse kõrgeim juht, aga sisuliselt on sõja ja rahu võtmed ikkagi riigikogu ja valitsuse käes, mistõttu sedagi koormat kandma sobib riigikogu esimees imehästi,” lisab ta.