Tarand ründas Keski ja Rahvaliidu suhet
Daamid ja härrad !
Loodetavasti ma ei eksi öeldes, et me ei ole kokku tulnud 67 aastat tagasi sõlmitud ja möödunud sajandi kõige kuritegelikuma lepingu tähistamiseks. Me oleme kokku tulnud 19 aastat tagasi siinsamas toimunud rahvakoosoleku mäletamiseks. See koosolek oli üks tähtis verstapost Eesti iseseisvuse taastamises, mille 15. aastapäeva alles kolm päeva tagasi tähistasime. Ma ei peatu kahe totalitaarreźiimi — natsistliku Saksamaa ja bolśevistliku Venemaa — vahelise lepingu Euroopat jaganud ning muserdanud üldajalool. See peaks olema Eestis ju päris tuttav ja et see nii on, oli 19 aasta taguse miitingu üks olulisi järeldusi. Teist tähendust — see on hirmu ületamist — on rõhutatud palju.
Avaldan lootust, et võib-olla järgmise viieteistkümne iseseisvuse aasta jooksul ilmunud raamatus „Eesti uuem ajalugu“ leiame tänase kuupäeva paljude teiste iseseisvumise taastamiseni viinud verstapostide hulgast loomulikul moel ilma kaasaega ulatuvate erakondlike pretensioonideta, nagu see täna tihti veel on. Ma mõtlen midagi niisugust meie siseelus, mida saavutas möödunud aastal Läti president Vike Faira Freiberga Baltimaade — Eesti, Läti ja Leedu — ajaloo käsitlemisel maailma pressis. See tähendab oluliselt nüansirikkamat pilti, kui labased must-valged skeemid teisest maailmasõjast seda on.
Lp. Daamid ja härrad!
Kõneledes möödunud ja eelseisvast viieteistkümnest aastast tõdegem taas, et midagi ei sünni ilma tööta, vähemalt siin 60 põhja laiuskraadi lähistel mitte. Ma ei asu üksikasjalikult loetlema Eesti edusamme iseseisvumise teel ja järel. See ei tähenda meie majandusreformide ja majanduse üldise soodsa arengu eitamist. See ei tähenda kõigile mõistetavate medalivõitude alahindamist spordis.
Ütleme nii, et meie rahva hulgas on mitmel alal olnud olemas see kriitiline mass, mis eduks on vajalik. Näiteks sobib viidata arvutispetsidele nii praktilistes rakendustes kui tarkvara loomises. Või suure hulga kõrgtasemega näitlejate olemasolu, mis tagas meie teatrite kiire toibumise ja minu meelest jätkuva õitsengu. Või ka kriitiline mass meistritest ja sellidest Eesti välispoliitikas , kelle töö on taganud Eesti parima välise julgeoleku ajaloo jooksul.
Kahjuks on võimalik loetleda ligikaudu sama palju alasid, kus areng on soovitust oluliselt aeglasem või ähvardab koguni taandareng. Sel suvel taas erutavaks teemaks tõusnud loomuvastane liikluskultuuritus on ju mingil määral ühiskonna võrdpilt, ehkki analoogiatega ei tasu minna liiga kaugele. Minu kui liikleja kogemus ütleb, et viisakaid liiklejaid on tasapisi juurde siginenud, kuid nad ei moodusta veel seda kriitilist massi, mis suudaks taltsutada nooruse rumalusest või viltusest psüühikast tingitud ülbitsemist ühisasjas, nagu liiklus endast kujutab.
Ma ei taha sellega öelda, et roolisolija peaks samal ajal olema ka liikluspolitseinik, vaid seda, et Eesti vajab suhtumiste muutumist mitmel tasandil. Mõni hea aasta tagasi suhtus Riigikogu enamus veel üleolevalt ettepanekusse eraldada raha televisioonile liiklussaadete korraldamiseks samas stiilis, nagu tehti Soomes eelmise sajandi seitsmekümnendatel. Vähemalt paar aastat kestnud sari pealkirjaga „Meie, mõrtsukad“ aitas tublisti kaasa Soome liikluse muutumises tsiviliseerituks. Eesti parlamendis kasutasid suuremad ja vähemad ralliässad aga liiklusteemalisi debatte pigem selleks, et kiita iseenda harukordseid juhivõimeid.
Ja nüüd, lp. daamid ja härrad, lubage mul peatuda liiklusest veel palju tõsisemal asjal.
See on kuidas ja kuhu liigub ühiskond, kui ta käitumisjuhiseks on reeglistik nimega „demokraatia“, mille järgi ka tegelikult elatakse. Või teiselt poolt diktatuurid ja totalitaarreźiimid, mis ajaloo mõttes lühikese ajaga riigid ja rahvad välja kurnavad. Enamik meist on olnud tunnistajaks ühe suure impeeriumi — tõsi, peamiselt küll pindala ja pommide tagavara poolest — kiirele kokkuvarisemisele. Tuleb kurvastusega öelda, et praegu oleme tunnistajaks nendele kunstliku hingamise katsetele, millega sedasama impeeriumi taastada püütakse. Loomulikult mitte täpse N.L. koopiana, kuid siiski mõjusfäärina.
On ju iseenesest hea, et maailma energiaturu olukord võimaldab tõsta Venemaa elatustaset, luues nii ühe eelduse demokraatlikeks reformideks. Ei ole aga hea see väljapressialik viis, millega Venemaa läheneb globaalsele majandusele. Ja ei ole paljulubav see KGB-st lähtuv arusaam — võib-olla väga dialektilis-materialistlik — et praegune demokraatiast kaugenemine tähendab tegelikult Venemaa erilist viisi sellele lähenemiseks. Maailmale on kasulik, kui iga rahvas tunneb ennast täisväärtuslikuna, see on ka globaalsete probleemide lahendamise kaasalööjana.
Aga iseenese tõstmine teiste arvel, valitsemine välisvaenlaste kuju loomisega, olgu nendeks või sellised Venemaa „suurohustajad“ nagu Läti või Eesti, on äraproovitult rahvusvahelist koostööd vääravad. Selle medali teine ja tume külg — ja nüüd kõnelen ma Vene enda ajakirjanduse andmeil, mis tänu jumalale siiski mingil määral eksisteerib — see tume külg tähendab ksenofoobia märgatavat tõusu.
See tähendab mitmeidkümneid vale nahavärvi või nina kujuga mõrvatuid tänavatel ja tuhandeid välismaalastest peksasaanuid Vene linnades. Aga see tähendab muide ka seda, et nn. Korra kantsis, see on sõjaväes, kaotab Vene armee igal aastal sõjaväelasi rohkem, kui ameeriklased on kaotanud Iraagi sõjas kokku. Räägin praegu surnutest. Nende hulgas on „dedovśtśinast“ tingitud mõrvu umbes sama palju, kui rassismist tingitud tapmisi tsiviilelus. Ja selle kriitilise jutu lõpetuseks: Venemaal on ennast faśistiks kuulutanud organiseeritud inimesi rohkem, kui ülejäänud maailmas kokku. Mis loomulikult ei sega isand Margelovil jutlustada faśismi ilmingutest Eestis.
Lp. kohalviibijad! Selle aasta jaanuaris kirjutas ajaleht Kommersant Vene välisministri aastaaruannet refereerides Venemaa sõpradest. See algas Iraani ja Valgevene nimetamisega ja sisaldas veel mõne diktaatori.
Hiljem oleks juurde saanud panna ka Milośevitśi. Mõtlesin endamisi, miks ei leia sõprade hulgas märkimist E.Savisaar, kellel ainsa parteijuhina maailmas on tagataskus sõprusleping Putini enda parteiga. Nüüd võib juba oletada — lihtsalt vara oli. Nüüd tulid bolśevikud põranda alt välja (täpsemini tugevalt bolśevismist mõjutatud parteijuhid Eestis),vilistades demokraatlikele tavadele.
Võib-olla ka, et nad neid lihtsalt ei tea neid tavasid ? Ja see mitteteadmine on õnnetus. Nagu samasugune õnnetus Venemaal. Aga mis demokraatliku riigi parteijuhid nad siis on? Tõenäoliselt see juhtide juures siiski nii ei ole. Sisuliselt tähendab see jätkuvat võimu kuritarvitamist sel millenniumil Eestis, millest olen enda suu varem puhtaks rääkinud. Ma ei väida, et oleksin üksi. Jutt on poliitilisest korruptsioonist , kus võimu kindlustatakse laialdase santaaźi ja äraostmisega. Nüüd peaaegu juba varjamatult.
Küsigem, mis on siis tegelikult lepingulise otsuse Riigikogu presidendivalimistest mitte osa võtta tagapõhi? See on ainult ja ühemõtteliselt tingitud asjaolust, et rahva poolt valitud ja isegi oma erakonna liikmeid ei saa enam usaldada. Ainult suured juhid teavad, mis on õige. Ometi mäletame ju kahe aasta tagant, et üks suur juht kuidagi ei teadnud, kas Euroopa Liitu astuda või mitte. Ja ei tea tänaseni. Nii tähistavad siis Rahvaliit ja Keskerakond omal viisil ja oma lepinguga MRP aastapäeva anakronistliku usuga suurtesse ja eksimatutesse juhtidesse. Ja kahjuks kuulub sellesse stsenaariumisse ka veelkord diskrediteerida parlamenti, sest mis muu on kõige olulisem parlamendi liikme ülesanne, kui hääletada oma südametunnistuse järgi.
On arvata, et kahe fraktsiooni liikmed lasevadki sellel lammastena juhtuda kerge kommiraha eest. Kuidas see on ikkagi võimalik? Ilmselt sellepärast, et meie ühiskonna vastureaktsioon on olnud tuimavõitu. Või siis sellepärast, et arvatakse kõiki nii tegevat. Kui kevadel rääkisin sellest ühe aastatetaguse presidendikandidaadiga Eestis, väitis see, et kõik teevad nii.
See tähendab, et kõik oleks nagu korruptandid. Mulle meenus seitsmekümnendate aastate New-York Times`i Moskva korrespondent Hedrick Smith, kes raamatus The Russians (Venelased) võrdles nõukogude inimest prostituudiga, kes lohutuseks usub ka, et kõik nii teevad. See käis muidugi kahepalgelisuse kohta, mida meie praeguses elus siin valgete öödega põjamaal ei tohiks olla. Kahepalgelisus õilmitseb edasi. Olen ennast pikalt lohutanud, et Eestis peab ajakirjandus sellele korruptiivsele survele vastu. Ma ei pistaks meeleldi nina presidendi valimistesse, kuid värske näide ajakirjanduse kõikumisest tuleb paraku sealt.
Ühes hiljutises raadiosaates kordas nädalalehe peatoimetaja papagoina Rahvaliidu pseudoargumenti, et istuva presidendi seisukohad on teada, mistõttu ta ei pea enam mingites debattides esinema. Kolleegid kuulasid vaikides, kusjuures nende küsimus peatoimetajale pidanuks kõlama, kas ta peab silmas 1988.a. veebruari või selle aasta veebruari seisukohti.
Ma ei tea, kas oli tegemist kollegiaalsusega või solidaarsusega. Ja kas meie ajakirjanduses on kriitiline mass inimesi, kes saavad aru toimuva tehingu demokraatiavastasusest ning seda nii ka nimetavad. Või kaldub kriitiline mass toetama korruptsiooni, mida asjatundmatult peetakse ka tsirkuseks. Armsad sõbrad! Ma ei taha selle jutuga maalida Eestile musta tulevikku.
Ma pidasin oma kohuseks osutada taandarengule, mida minu meelest küllaldaselt ei märgata. Meid siin Eestis ei saa lohutada asjaolu, et ka poolakad valisid presidendi, kes protesteerib Saksamaa valitsusega enda kartuliks nimetamise vastu Saksa ajalehes. Või et ka Slovakkias on kokku pandud kummaline valitsus, kus vasak ja parem äär kohtuvad nagu Coudenhove- Kalergi poliitiliste erakondade skeemil.
Peame lahendama oma arengu ebakohti täna ja siin! Täpsemini ja tänases sõnastuses on küsimus selles, kas järgmisteks parlamendivalimisteks on olemas valijate kriitiline mass, kes loosungite rägust ja althõlma rahast suudab eristada demokraatlikke mängureegleid austavaid erakondi juhikultust jumaldavatest.
