Tarand: lipp mastis ja südames

Kolumnist Indrek Tarandi arvates on sinimustvalge heiskamine karistus neile, kes meie värve südames ei kanna. Sellest vabanemiseks tuleks avada sinimustvalgele oma südame uks.

„Euroopa Liidu lipu kasutamisõigus on kaasa toonud reaktsioonina ka Eesti lipu aasta. Mis iseenesest on positiivne. Eesti on oma väikese rahvaarvu ja pindala kohta ikkagi unikaalne paik, sest ta on tervelt kolme rahva ja riigi lippude sünnipaik. Muidugi Dannebrog, mis kuningas Waldemari sõjasulastele Vanaturu kaelas taevast kaela langes, meie oma sinimustvalge, mille Eesti Üliõpilaste Selts lõi ja… mis see kolmas oleks? Loomulikult Läti lipp, mis ühe legendi järgi on Võnnu (Cesise) värvidest alguse saanud,” kirjutab Indrek Tarand Postimehes.

Ühes oleme Tarandi arvates koguni terves maailmas ainulaadsed. „Unikaalne on asjaolu, et meie esimene lipp pole mitte lihtsalt üliõpilaste romantilisele tegevusele omistatav nagu Saksamaa tänane trikoloor, vaid meil on ka selgelt teada, kes konkreetselt ja millest esimese sinimustvalge tegid. Olgu nende nimed siinkohal suurte tähtedega kirjas: Paula Hermann, Emilie Beermann, Miina Härma.”

Veelgi müstilisem on aga tema arvates asjaolu, et meie esimene lipp on ka alles.

Siiski näib Tarandile, et käimasolev Eesti lipu aasta ei ole tabanud seda peamist tuiksoont, mis igal inimesel rahvussümboolikat nähes tuksatab.

Väiksem põhjus võib tema arvates peituda Hando Runneli kunagi kirja pandud luulereas: „sest kõik, mida antakse ülevalt, on paratamatu ja püha”, mis viitab veidike justkui sellele, et partei ja rahvas polegi nii ühtsed, kui mõned mõelda soovivad. „Eriti veel mitmeparteisüsteemis, kus ühe erakonna soovi (olgu või mõistlikkugi) teised lihtsalt ei toeta.”

Teine põhjus peituvat aga faktis, et meie kolme lipu kodumaale on korduvalt pesa punuda püüdnud ka punalipp.

„Ja siis veel see problemaatiline 100 000, kes täna peavad oma eluloos ühel või teisel viisil kirja panema — endine kommunist. Ei ole vahet, kas kommunistiks mindi enesealalhoiuinstinktist, veendumusest uue ilmakorra õigsuses, soovist naabri varanatuke enesele saada või okupatsiooniorganeid seestpoolt õõnestama. Vahet pole — tagasipöördumine õige lipu alla peab kulgema läbi patukahetsuse okkalise raja,” jätkab Tarand.

Hiljuti väljendasid korrapartei ja cashflow-erakonna juhid arvamust, et lipupäevade hulka tuleb vähendada, kuna inimesed heiskavad lippu ainult karistuse hirmus. Tarandi arvates on lipu heiskamine karistus ikka ainult neile, kes värve südames ei kanna. „Arvan, et sellest karistusest vabanemiseks on lihtne viis — teha oma südame uks sinimustvalgele lahti.”