"Teda (Justiitsminister Rein Langi - toim.) peaksime käsitlema heausksena. Kui kolleeg ja erakonnakaaslane ikka helistab ja palub kiiresti „üks väike asi korda ajada”, siis pole ju põhjust arvata, et helistaja valetab, kirjutab Tarand oma
.

"Ja Markov võetakse plõksti mustast nimekirjast välja. On juriidilise väitluse objektiks, et kas rohkem süüdi on teo tegija (Lang) või teole ässitaja (Paet). Eesti kõnekäänd õpetab lapsigi küsimusega „Aga kui ta oleks käskinud sul pea ahju pista, kas oleksid pistnud?” Teisisõnu, nii kahju kui ka poleks, iga konkreetse teo (allkirja) eest vastutab selle toimepanija.

Ning teole ässitaja võib enda kaitseks kasutada väiteid, et „ah, ma tegin ju nalja, ega`s ma arvanud, et see kohe tegema hakkab” jne. Kuid ta ei pea väitma, et tegutses surve all ehk mitte täiesti vabana. Kui Sigmund Freud suutis survealuseski olukorras iseendaks jääda ja gestaapolasi ninapidi vedada, siis oleks ka välisminister pidanud leidma olukorrast teistsuguse väljapääsu. Kuid nüüd ilmneb, et survet polnudki," kirjutab Tarand.

"Iroonia tipneb aga seekord hoopis Euroopa Komisjoni kõrge esindaja Henrik Hololei avalduses: „Ma küll ei tea, et keegi oleks survet avaldanud, aga kui Urmas Paet ütleb, et avaldati, siis ma usun teda! Pealegi, koridorivestlused on palju olulisemad kui ametlikud jutuajamised!” Kas Hololei teab tõesti midagi, mida Eesti Välisministeerium ja volinik Jacques Barrot ei tea? Ja Paet peab käituma Veedla kombel?" meenutas Tarand skandaali Gruusia korvpalluri Giorigi Tsintsadzega, kellele Küpros ei andnud viisat.

Toona nõudis Riigikogu aseesimees Kristiina Ojuland Paetilt karmi meetmete rakendamist Küprose vastu, sest viimane ei lubanud riiki Tartus pallinud spordimees Tsintsadzet." Kui ilmnes, et Küpros polnudki veel Schengeni aquis`d omaks võtnud, siis aeti võhiklikkus kiiresti nõunik Aarne Veedla süüks, kes püüdliku parteilasena raputaski tuha endale kraevahele," kirjutab Tarand.